ironic_hidden_meanings_comics_07Sõna liigirassism (ing. k. speciesism) tuli mulle pähe umbes 35 aastat tagasi, kui lebasin Oxfordis vannis. See oli nagu rassism või seksism – eelarvamus, mis rajaneb moraalselt tähtsusetutele füüsilistele iseärasustele. Alates Darwinist oleme teadnud, et evolutsiooni kaudu oleme inimloomadena kõikide teiste loomadega suguluses; kuidas saame siis õigustada peaaegu kõigi teiste liikide peaaegu täielikku rõhumist? Kõik loomaliigid on võimelised tundma valu ja stressi. Loomad karjuvad ja piinlevad nagu meiegi; nende närvisüsteemid sarnanevad meie omale ja sisaldavad samu biokemikaale, mis meidki valu tundma panevad.

Meie mure teiste valu ja stressi pärast peaks olema laiendatud ükskõik millisele valu tundvale olendile olenemata tema soost, klassist, rassist, religioonist, rahvusest või liigist. Isegi kui tuleks välja, et tulnukad kosmosest tunnevad valu, või kui me hakkaks kunagi tootma valu tundvaid masinaid, siis peaksime laiendama moraalset ringi, et ka neid sellesse arvata. Valu tundmine on ainuke veenev alus teiste õiguste või huvide tunnistamiseks.

On välja pakutud mitmeid teisi omadusi, näiteks nagu „sünnipärane väärtus”. Kuid väärtus ei saa eksisteerida ilma teadlikkuse või potentsiaalse teadlikkuseta. Seega, kividel ja jõgedel ja majadel pole nende enda huvisid ega õigusi. See ei tähenda muidugi, et nad poleks väärtuslikud meile ja mitmetele teistele valu tundvatele olenditele, kes näevad neid elupaikadena, ilma milleta nad kannataksid.

Sajandite vältel on välja pakutud mitmeid moraalseid põhimõtteid ja ideaale – näiteks õiglus, vabadus, võrdsus, vendlus. Aga need on vaid astmed ülima hüveni, milleks on õnn; ja õnne saavutamisele aitab kaasa just vabadus igasugustest valu ja kannatuse vormidest (kasutades sõnu „valu” ja „kannatus” vaheldumisi). Tõepoolest, kui sellele hoolega mõelda, võib näha, et neid teisti ideaale peetakse tähtsaks, sest inimesed usuvad sellesse, et need on vajalikud kannatuste ärahoidmiseks. Tegelikult on neil mõnikord tõesti selline võime, kuid mitte alati.

Miks rõhutada valu ja teisi kannatuse vorme selle asemel, et rõhutada naudingut ja õnne? Üks vastus on, et valu on palju võimsam kui nauding. Kas te ei hoiduks mitte pigem tundidepikkusest piinast selle asemel, et kogeda tundidepikkust õndsust? Valu on üks ja ainus tõeline kurjus. Kuidas on aga sel juhul masohistiga? Vastus on, et valust saab ta sellist naudingut, mis tema valu ületab!

Üks olulistest valuismi (nimi, mille annan oma moraalsele lähenemisele; ing. k painism) uskumustest on, et peaksime keskenduma indiividile, sest just indiviid – mitte rass, rahvus või liik –on see, kes tegelikult kannatab. Sel põhjusel ei saa erinevate indiviidide valusid ja naudinguid tähenduslikult kokku koondada, nagu üritatakse teha utilitarismis ja enamikus moraalsetest teooriatest. Üks utilitaristliku lähenemise probleeme on see, et sellega saab näiteks jõugu poolt vägistatud ohvri kannatusi õigustada juhul, kui vägistamine annab vägistajatele kokku suurema naudingu. Aga kahtlemata on teadvuslikkus piiratud indiviidi piiridega. Minu valu ja teiste valu on seega erinevates kategooriates; neid ei saa kokku liita ega teineteisest lahutada. Nad on teineteisest lahus olevad maailmad.

Ilma valude ja naudingute otsese tundmiseta pole neid tegelikult olemas – me loeme pelgalt nende kestasid. Seega, tekitades näiteks ühele indiviidile 100 ühikut valu on minu arvates palju hullem kui ühe ühiku valu tekitamine tuhandele või miljonile indiviidile, isegi kui kogu valu viimati mainitud juhtumi puhul on palju suurem. Seega peaksime igas situatsioonis arvesse võtma esmajoones selle indiviidi valu, kes on suurim kannataja. Moraalselt rääkides pole vahet, kes või mis on suurim kannataja – kas inimene, mitteinimene või masin. Valu on valu, olenemata selle kannatajast.

Muidugi on iga liik oma vajaduste ja reaktsioonide poolest erinev. Mis on mõne jaoks valus, ei pruugi seda olla teiste jaoks. Nii võime erinevaid liike kohelda erinevalt, kuid me peaks alati kohtlema võrdset kannatamist võrdselt. Mitteinimeste puhul näeme neid halastamatult vabrikufarmidesse rakendatuna, laboratooriumides ja metsiklooduses. Vaalal võib pärast harpuunitabamust kuluda suremiseks 20 minutit. Ilves võib kannatada murtud jalaga terashambulises lõksus nädal aega. Puurikana elab kogu oma elu ilma, et saaks isegi oma tiibu sirutada. Majapidamistootega mürgitatud loom toksilisusetestis võib enne suremist päevi või tunde agoonias viibida.

Need on väga suured kuriteod, mis põhjustavad suurt kannatust. Ometi on nad endiselt õigustatud alustel, et valukannatajad pole meiega samast liigist. Tundub, nagu mõned inimesed poleks Darwinist kuulnudki! Me kohtleme teisi loomi mitte nagu sugulasi, vaid kui mittetundvaid asju. Me ei oskaks undki näha sellest, et oma lapsi või vaimse puudega täiskasvanuid sellisel viisil kohelda – ometi on need inimesed mõnikord vähem intelligentsed ja vähem võimelised meiega suhtlema kui on mõned ekspluateeritavad mitteinimesed.

Lihtne tõde on, et me kasutame teisi loomi ära ja põhjustame neile kannatusi, sest oleme neist võimsamad. Kas see tähendab, et kui need varem mainitud tulnukad maanduksid Maale ja tuleks välja, et nad on meist palju võimsamad, siis kas laseksime neil vastuvaidlemata end lõbu pärast taga ajada ja tappa, meie peal katseid teha, meid vabrikufarmides sigitada ja maitsvateks inimburgeriteks muuta? Kas lepiksime nende selgitusega, et need olid nende jaoks täiesti moraalsed asjad, mida teha, kuna me polnud nende liigist?

Õigupoolest taandub see külmale loogikale. Kui hakkame hoolima teiste inimeste kannatusest, siis loogiliselt peaksime hoolima ka mitteinimeste kannatusest. Ebaratsionaalne pole mitte loomakaitsja, vaid südametu loomade ekspluateerija, näidates sentimentaalset kalduvust oma liik pjedestaalile asetada. Õnneks tunneme me kõik teiste kannatuste suhtes loomulikku kaastundesädet. Me peame selle sädeme kinni püüdma ja muutma sellee ratsionaalse ja universaalse kaastunde leegiks.

Muidugi võib kõigest sellest nii mõndagi järeldada. Kui toome järkjärguliselt mitteinimesed samasse moraalsesse ja õiguslikku staatusesse nagu me isegi, siis ei saa me neid enam oma orjadena kasutada. Viimastel aastakümnetel on palju edusamme tehtud mõistliku uue Euroopa seadusandlusega, kuid minna on ikkagi veel väga pikk tee. Küllalt palju rahvusvahelist loomade moraalse staatuse arvestamist on ammu hiljaks jäänud. On mitmeid säilitavaid riikidevahelisi lepinguid, kuid ei midagi ÜRO tasemel, näiteks sellist, mis tunnistaks loomade endi õigusi, huvisid või heaolu. See peab muutuma ja ma usun, et ka muutub.

Artikli autor Dr. Richard Ryder oli Melloni professor Tulane Ülikoolis, New Orleansis. Ta on olnud RSPCA nõukogu esimees ning on raamatute „Valuism: Modernne moraalsus” (Painism: A Modern Morality) ja „Asetades moraalsuse tagasi poliitikasse” (Putting Morality Back into Politics) autor.

Allikas:http://www.animalliberationfront.com/Philosophy/Morality/Speciesism/AllBeingsfeel.htm

Pilt: Pawel Kuczynski

Kõik olendid, kes tunnevad valu, väärivad inimõiguseid