Ma elan kaunis harilikus Eesti külas, ning selletõttu pean kõndima oma kaks kilomeetrit bussipeatuseni. Minu kodu ja bussijaama vahele jäävad kõik, mida me, eestlased, väärtustame: värske õhk, äsjaküntud põllumaad, tihedad metsatukad, kollakad niidud. Ja üks karjamaa. Sel korral oli sel karjamaal üksik lehm, kelle pea oli otsivalt pööratud taluniku maja poole. Kisendas südantlõhestavalt amuu ja amuu, ikka amuu ja amuu. Ma soovisin mõista, miks ta nõnda elavalt häälitseb: kas tal esineb terviseprobleem?, kas tal pole juua?, kas esineb mõni vigastus?. Samal ajal kui ma otsisin peas vastuseid taga, kalpsas taluniku maja tagant vasikas välja. Kett kaelas. Keti ots taluniku käes. Momentselt üritas lehm oma keti vangistusest pääseda. Endiselt appikarjuvalt amuutades. Vasikas võttis suuna oma ema poole, kuid talunik tiris teda üha tagasi. Vantsides kaugemale karjamaale. Vasika surus oma neli sõrgarohelisse muru vaipa ning keeldus edasi liikumast. Ilmselt ta ei mõistnud, miks ta oma ema juurde ei või minna, miks see olend teda aheldab, miks teda nõnda koheldakse. Keegi meist ei sünni siia ilma teadmisega, et nüüdsest oled ori. See roll on kellegi poolt peale surutud. Ja see roll suruti peale emale ja tema vasikale. Talunik ei saanud aru, kui kohutavalt väär on tema tegu. Kõik teevad, me oleme õpetatud loomi ekspluateerima, kuidas saan oma tegu kriitiliselt hinnata? Ma põgenesin jooksusammul bussijaama poole. Üritades kaotada ahastuses ema nutt. Vasika kiindumus oma ema vastu. Mind kohutavalt ärritas see pilt terve päeva. Tänase päevani ärritab. Aga sellepärast Loomade Nimel organisatsiooniga liitusingi. Et tuua mingitki muutust maailma. Et tuua mingitki muutust selle lehma ja vasika ellu.

– Rando Liiva, Loomade Nimel liige alates aastast 2013

Muusika on mulle alati olnud oluline osa elust. Mingi hetk jõudsin omadega ka punkmuusika ja -elustiilini. Hakkasin kuulama bände, mis rääkisid muuhulgas palju näiteks loomade õigustest. See jäi mulle kõrvu ning hakkasin selle tõttu asja vastu veidi rohkem huvi tundma ja uurima, et millega siis täpsemalt tegu on. Seeläbi jõudsin lõpuks muidugi ka videoteni, kus oli jäädvustatud tapamajades toimuvat vägivalda, peksmist ja muid jubedusi, jõhkrusi. Nähes nende loomade korduvaid pilkusi, jõudis mulle aina enam kohale, et ka nemad saavad kõigest nendega toimuvast omal moel aru. Nad ju tunnevad hirmu, valu, rõõmu, kurbust, üksindust ja kõiki muid emotsioone. Peale selliseid avastusi ja äratundmist puges loomade teema mulle hinge ning lõpetasin liha söömise.

Olin aastaid liha mittesööjana veendunud, et teen nõndamoodi loomadele head. Alles mõne aja möödudes süvenesin taaskord loomade õigustesse põhjalikumalt ning hakkasin aina enam mõistma, et kui ma loomadest tõesti nii väga hoolin, peaksin olema lausa vegan ehk siis mitte sööma ega kandma loomset päritolu tooteid.
Minuni jõudis arusaamine, et muna- ja piimatööstus on lihatootmise kõrval kohati isegi palju hullem nähtus: seal kasutatakse ja tinglikult “pigistatakse” loomadest kõik viimseni välja, kuni nad enam ei ole piisavalt tootlikud, ning siis lõpetavad nad oma elu siiski sama moodi tapamajades. Seega sain aru, et piimalehmad ja munakanad ei ela mitte kuidagi moodi roosilisemat elu. Lisaks kestavad nende piinad ju omajagu pikemat aega. See andis mulle viimase tõuke päris veganiks hakata.

Kunagi tekkis haruldane võimalus külastada endist Audru karusnahafarmi Pärnumaal. Nähes seal puuris mängimas kahte rebasekutsikat, olin ma tõenäoliselt igaveseks muutunud. Nad olid nii väiksed, et nende jalakesed vajusid läbi puuri põranda. Aga see ei häirinud neid hetkekski. Nad olid ju rõõmsad ja süütud kutsikad mänguhoos. Rebasekutsikad õndsas teadmatuses, et varsti nad lahutatakse ja poole aasta pärast tapetakse. See mõte – see konkreetne nähtud pilt – on mul siiani silme ees.See salvestunud emotsioon on olnud see, mis on aidanud mul loomade õiguste eest seista ja selle kõigega läbi aastate tegeleda. See on motiveerinud mind aitama nii palju kui võimalik erinevaid organisatsioone ja inimesi, kes kogu looma-teemaga tegelevad.

Ka vegan olles hakkas mulle mingil hetkel tunduma, et lihtsalt veganiks olemine ei aita loomi tegelikult piisavalt ja nad kõik pugesid mulle aina enam ja enam sügavale hinge. Muidugi on vegan elustiil suur ja oluline osa, et aidata maailmas väga palju muuta. Aga minu jaoks ei olnud see üks hetk enam loomade heaks tegutsemiseks piisav.

Üks hetk aga õnnestus mul juhtuda kokku õigete inimestega, kellega koos sai aastal 2006 loodud liikumine Loomade Nimel. Me olime Eesti esimene loomade õiguste eest seisev liikumine. Too hetk oli juba omajagu inimesi, kes tegelesid näiteks lemmikloomadega, kodutute kasside ja koertega. Kuid keegi ei olnud veel tähelepanu pööranud kõikidele nendele põllumajandusloomadele, kes hoolimata meie teadmatusest kannatavad igapäevaselt tuhandete kaupa.
Meil oli soov ja unistus, et maailm võiks kõikidele loomadele muutuda grammikese võrra paremaks kohaks seeläbi, et neid ei peaks tulevikus ehk enam nii palju surema ja kannatama. Et meil kõikidel oleks võimalik elada loomasõbralikumas ja hoolivamas ühiskonnas.

Aja möödudes olen mõistnud ka seda, et kõik need inimesed, kes ühel või teisel moel loomadega tegelevad, ei ole mingid ülivõimetega inimesed. Nemad ja me kõik oleme täiesti tavalised inimesed nagu iga teine tänaval. Vaja on lihtsalt motivatsiooni ning tahet midagi muuta. Isegi kui see tundub võimatu. Sest tegelikult võimatuid asju ei ole. Ühiskond on aegade algusest saati olnud pidevas muutumises. Ning on muutumas ka tulevikus. Meist aga sõltub – millistes suundades.

– Mikk Mägi, Loomade Nimel üks asutajatest

Miks Loomade Nimel on tähtis?