empathy-marketing

 

Beth Levine

Enne viiendasse klassi minekut elasin afro-ameeriklaste naabruskonnas ja me olime ainuke valge pere selles kvartalis. See oli üks õnnelikumaid aegu mu elus. Ma tutvusin kahe tüdrukuga meie tänavast, kellest said mu parimad sõbrad. Angela oli iseloomult tulesäde. Ma sõin tema pool igal koolipäeval lõunat. Toni oli peenetundeline, lõbus ja sõbralik. Ma tundsin nendega ühtekuuluvustunnet. Me mängisime sageli kulli. Mul on ikka veel meeles, kuidas Toni isa, aiatööst higine, mind korra mängeldes kaissu haaras ning mulle see suurt rõõmu pakkus ja nalja tegi. Kord läksin ma Toniga Harlemisse tema vanaemale külla, ja ma mäletan, kuidas viimane tegi märkuse selle kohta, et mina olen valge, aga tema lapselaps mustanahaline, ja just nagu viidates sellele kui meievahelise sõpruse takistusele. See oli esimene kord, kui ma sain teadlikuks sellest, et meie sõpruses on midagi “imelikku”.

Meie sõpruse tuumaks oli empaatia. Empaatia on see, mis võimaldab meil ületada piire – piire “enda” ja “teiste” või “meie” ja “nende” vahel. Empaatia tähendab mõista, kuidas maailm paistab teise elusolendi seisukohast, kujutades ette, kuidas teine võib ennast tunda, ja soovides leevendada tema stressi või rõõmu jagada tema rõõmu. Empaatia on meie suurim ressurss ja mida rohkem me saame tõsta inimeste empaatiavõimet, seda kaastundlikumaks, rahulikumaks ja õiglasemaks kohaks maailm muutub.

Aga piirid, mida me tõmbame inimestena enda ja teiste loomade vahele? Me oleme ju ka ise tegelikult loomad. Meie oleme teadlikud olendid, nii ka “nemad”; meie tunneme valu, “nemad” samuti; meil on tunded ja “neil” ka. Need omadused on iseloomulikud elusolendeile.

Kui meie empaatia on suunatud ainult inimestele, tõmbame me piiri “meie” ja “nende” vahele, mis on tavaline igasuguse diskrimineerimise puhul. Eelarvamuste ja vägivallaga seotud protsessid kulgevad ühtemoodi, hoolimata sellest, kas on tegemist meeste ja naiste, valgete ja mustade või inimeste ja teiste loomade vahelise diskrimineerimisega. Tegelikult on asjaolu, et Coretta Scott Kingist ja tema pojast Dexter Scott Kingist said veganid Martin Luther Kingi vägivallast hoidumise õpetuse loomulik jätk.

Paljud teised inimõiguste eest võitlejad, sealhulgas Gandhi ja Cesar Chavez, on mõistnud tõsiasja, et ei inimesi ega teisi loomi ei saa käsitada asjadena.
Chavezi sõnul “peame oma jõupingutusi õigesti suunama ja suurendama, aitamaks inimestel mõista, et loomad on meie kaasolendid, et me peame neid kaitsma ja armastama, nagu me armastame iseennast. Rahu aluseks on kõikide olendite austamine ja selle võti on empaatia.

Oli aeg, kui orje peeti varaks ja asjaks, nagu loomi täna. William Wilberforce´il kulus 26 aastat, enne kui ta suutis lõpetada orjakaubanduse Inglismaal ja läks veel 26 aastat orjuse täieliku kaotamiseni. Ameerika Ühendriikides tõi see kaasa kodusõja ja poliitilise manööverdamise. Enamik meist ei suuda ette kujutada, et sellise teiste inimeste kohutava kohtlemisele lõputegemiseks kulus sedavõrd palju aega ja vaeva. Kui me kujutleme ennast tollesse aega, kus valitsesid orjapidamine ja sellised moraalsed pinged, eeldan, et me näeksime end abolitsionistide poolel. Aga kas see oleks olnud nii ka tegelikult?

Nagu Abraham Lincoln ütles: “Peaaegu kõik mehed suudavad ebaõnne taluda, aga kui tahad mehe iseloomu proovile panna, siis anna talle võimu.” Meil on täielik võim teiste loomade üle. Meie valikud määravad, kas nad elavad või surevad; kas nad röövitakse oma kodust ja pere juurest; kas nad pannakse puuri; ja kas nad jäetakse ilma kõigest, mis muudab nende elu elamisväärseks. Me ekspluateerime teisi eneseteadlikke olendeid oma meeleheaks: toidu, meelelahutuse ja moe jaoks. Meie valikuid tarbida liha, piima ja mune, külastada loomaaeda või Seaworldi ning osta nahast või karusnahast esemeid – kõik see nõuab meilt meie empaatia väljalülitamist ning ostjatena sõna otseses mõttes ja piltlikult teiste elusolendite ekspluateerimises osalemist.

Kas me oleme valmis loobuma loomade kasutamisest sellisel viisil, nagu orjuse kaotajad tegid orjadest loobumisel? Viimased suutsid ületada kultuurilise normi. Nad ei tõmmanud enam piiri enda ja “orjade” vahele. Nad suutsid laiendada oma empaatiat “oma” grupilt “teise” gruppi kuuluvatele inimestele. Nad olid valmis muutma oma elustiili, loobuma oma võimust, ja isegi kandma majanduslikku kahju, et tagada kõikide inimeste võrdsus.

Empaatia on meie moraalse arengu lahutamatu osa. Kui poleks olnud abolitsioniste, ei oleks mul olnud kunagi võimalust ega õnne sõbrustada Toni ja Angelaga ning tunda ennast nendega võrdsena. Igaühest meist võib saada meie aja abolitsionist, kes ületab liikide ja privileegide piirid. Meie igapäevased valikud võimaldavad meil peegeldada oma väärtusi – empaatiat, rahu ja õiglust. 

 

bethlevine

Beth Levine on USA veganist psühhoterapeut

Tõlkinud Maie Lüüs

Allikas: http://freefromharm.org/animal-rights/empathy-does-not-discriminate/

Empaatia ei diskrimineeri