Mesilaste kadumine ehk looma singulaarsus

Srećko Horvat

bees

Pargipingil istuv naine võtab juustest söögipulka meenutava juuksenõela ning pussitab end sellega kõrri. Ehitusplatsil ajavad juttu töölised, kui äkitselt kukub keegi katuselt. Ehitajad ruttavad õnnetult alla kukkunud elutu keha juurde, kuid juba langeb katuselt veel üks inimene, siis järgmine, siis järgmine. Sarnaselt Magritte’i maaliga „Golconde“, mis kujutab kivimajade taustal taevast vihmapiiskadena alla sadavaid mehi, peas kõvakübarad ja seljas mustad mantlid, heidab see stseen ulmethrillerist „Aeg on käes“ (2008, režissöör M. Night Shyamalan) vaataja sürreaal-paranoilisesse maailma. Samal ajal seletab õpetaja, kes toimuvast katastroofist veel teadlik pole, klassile Albert Einsteini kunagist mõtet – kui kaoksid mesilased, jätkuks inimkonnal elu viieks aastaks.

Nende kadumine pole enam uudis. Aastal 2006 tabas Ameerika Ühendriike mesilaskolooniate suremise laine, millesarnaseid on pärast seda täheldatud üle kogu Euroopa – Itaalias, Hispaanias, Kreekas, Belgias, Saksamaal, Prantsusmaal, Portugalis, Hollandis jne. Välja on pakutud mitmeid eri põhjendusi, sealhulgas taimemürgid, parasiidid, viirused, keskkonnamuutused, isegi mobiilimastidest levivad kiirgused. Seniajani pole bioloogid jõudnud põhjustes üksmeelele ning kolooniate kadumisele puudub teaduslikult kinnitatud ammendav vastus. Kuid näib, et kõik nõustuvad Einsteni prohvetliku hoiatusega, et mesilindude kadudes hukkub ka inimkond. Miks? Sest kolmandik meie toidust on puu- ja köögivilja, teravilja ning lillede olulisemate tolmendajate, mesilaste töö tulemus.

Et täielikult mõista, mida tähendab terve liigi väljasuremine, peaksime pöörduma Jacques Derrida poole, täpsemalt tema käsitluse poole loomast kui kategooriast. 1997 aastal Derrida panuse auks filosoofiale korraldatud kolmandal Cerisy-la-Salle konverentsil  rääkis ta pealkirja all „Loom, kes ma järelikult olen“, kuidas sooviks kuulda mitmusvormi loomad kasutusel ainsuses. Derrida viib oma mõtte nii kaugele, et nimetab vägivaldseiks kõik kategoriseerimisaktid, mis asetavad singulaarse looma mitmusesse. „Nii mitteinimeste hulgas kui mitteinimestest eraldi on olemas tohutu hulk eri olendeid, keda ei saa kategoorias nimega loom vaadelda homogeensena teisiti kui ainult läbi vägivalla ja tahtliku teadmatuse.“

Teisisõnu on Derrida jaoks äärmiselt tähtis, et välditaks loomadest rääkides üldistamist. Tema jaoks ei ole „loomi“. Öelda „loomad“ tähendab mitte mõista, vaid alustada looma sulgemist puuri. Miks? Sest erinevate loomade vahel on märkimisväärsed erinevused.

Derrida naases selle teema juurde Kirby Dicki ja Amy Zieringi dokumentaalfilmis, mis võeti üles aastal 2002, kaks aastat enne tema surma. „Puudub põhjus, miks peaks samasse kategooriasse asetama ahvid, mesilased, maod, koerad, hobused, sajajalgsed ja mikroobid. Tegu on radikaalselt erinevate elusorganismidega. Öelda „loom“ ja panna nad kõik samasse kategooriasse – nii pärdiku kui sipelga – on vägivaldne. Koondada kõik elusolendid, kes pole inimesed, ühte rühma on esiteks rumal ja teiseks väljendab see loomade poole suunatud reaalset vägivalda. See viib tapamajadeni, loomade tööstusliku kasutamiseni, nende tarbimiseni. Kogu selline loomade vastu suunatud vägivald tekib läbi kontseptuaalse lihtsustamise, mis lubab rääkida „loomadest“ üldiselt.“

Vägivald ei alga tapamajast, see algab kategoriseerimisest. Iga kord, kui üritan klassifitseerida, siis juba määran. Iga kord kui määran, arvan ma, et tean – kuigi tegelikult kehtib vastupidine: defineerin ja klassifitseerin lähtuvalt omaenda loomusest. Kuidas mahuvad samasse kategooriasse, nimeks „loomad“, ahv ja mesilane? Kuidas võrrelda vaala kärbsega?

Parim, kuigi esmapilgul absurdne vastus tuleb Jorge Luis Borgesi jutustuses „John Wilkins’i analüütiline keel“ („The Analytical Language of John Wilkins“) leiduvast loomade taksonoomiast. See alternatiivne jaotus pärineb muistest hiina entsüklopeediast „Helde teadmise taevalik kogu“ („Celestial Emporium of Benevolent Knowledge“) ning jaotab kõik loomad neljateistkümnesse kategooriasse:

  • Need, kes kuuluvad keisrile
  • Balsameeritud
  • Need, kes on koolitatud
  • Põrsapojad
  • Merineitsid (või sireenid)
  • Imepärased
  • Hulkuvad koerad
  • Need, kes on siia kaasa arvatud
  • Need, kes värisevad, nagu oleksid nad hullud
  • Loendamatud
  • Need, kes on joonistatud väga peene kaamelikarvase pintsliga
  • Ja nii edasi
  • Need, kes on äsja lõhkunud lillevaasi
  • Need, kes meenutavad eemalt vaadates kärbseid

Õnnestunumalt kui ükski teine klassifitseerimist puudutanud kriitika, näitab siin Borges, kui meelevaldne on püüd kategoriseerida maailma. Kuidas on fiktiivne taksonoomia, mille kohaselt loomad võivad olla „need, kes kuuluvad keisrile“ või „need, kes meenutavad eemalt vaadates kärbseid“, rohkem fiktiivne kui näiteks Aristotelese loomade klassifikatsioon või Linné taksonoomia?

Pole juhuslik, et Michel Foucault kasutas oma raamatu „Asjade kord“ eessõnas Borges’i taevalikku taksonoomiat, tunnistades, et see on ühtaegu vaimukas ja raputav. „Lastes end võluda tema taksonoomiast,“ kirjutab Foucault, „mõistame ühe hooga, et läbi selle eksootilise mõttesüsteemi seisame silmitsi omaenda süsteemi piiratusega.“

Loomise hetkel alustame iseenda mõttesüsteemi piiramist. See on paradoks, millega oleme sunnitud silmitsi seisma. „Ja inimene pani nime kõigile lojustele ja lindudele taeva all ja kõigile loomadele väljal, aga inimesele ei leidunud abi, kes tema kohane oleks.“ (Moosese Raamat 1:20) Moosese raamatu järgi andis Aadam loomadele nimed juba enne Eva loomist. Keel oli olemas enne „loomi“. Piibel jaotab loomad nelja klassi liikumisviiside alusel, milleks on kõndimine, lendamine, ujumine ja roomamine. Ühest küljest väljendab loomadele nime andmine võimu, domineerimist; teisest küljest toob see meid tagasi meie maailma piiratuse juurde.

Võiksime anda üksikasjaliku ülevaate klassifitseerimise arengust läbi ajaloo – alustades varajaste usutekstidega, liikudes edasi antiikfilosoofiani – Platon, Aristoteles, ja lõpetades Linné taksonoomiaga. Ükskõik kui arenenud, ükskõik kui haritud on ka uuemad klassifikatsioonid, ei kao siiski meie silme eest Borges’i ilukirjanduslik taksonoomia. Selleks, et mõista „looma“, ei piisa talle nime andmisest, tema defineerimisest ega klassifitseerimisest. Selleks, et mõista „looma“, peaksime mõistma tema kannatusi.

Sellega jõuame ühe tuntuima juhtumini lääne filosoofia ajaloos, milleks on Friedrich Nietzsche närvivapustus Torinos 3. jaanuaril 1889. Loole Piazza Carlo Alberto esisel sillutisel teadvusetult lamavast Nietzschest on tagantjärgi pakutud mitmeid tõlgendusi. Kõige kuulsama kohaselt oli ta juhtunud nägema, kuidas taksovankrijuht piitsutas edasiliikumast tõrkuvat hobust. Nietzsche oli juhtuvast nii sügavalt šokeeritud, et jooksis hobuse juurde, viskas oma käed ümber ta kaela, ning varises seejärel kokku.

Kas tema lühikesed kirjutised, tuntud kui Wahnbriefe (saksa k. hulluse kirjad, tõlk.), on märk hullumeelsusest või reaktsioon talumatule vaatepildile, mis talle avanenud oli? Olid hobuse kannatused päästikuks haigusele, nagu tõlgendavad paljud, või suutis Nietzsche kuulda ainsust mitmuses? Nii kaua, kui kujutleme „loomi“ mitmuses, on võimatu kuulda nende kannatusi. Kui mõistame looma singulaarsust – maailma, mida ta endas kannab; mis saab võimalikuks läbi tema olemise ja sulgub tema surmaga – on võimatu mitte vaikida, mitte hulluda nagu Nietzsche. Seepärast ongi veel suur osa meist säilitanud „terve mõistuse“, jätkates elu nii, nagu loomad meie ümber ei kannataks.

On paradoksaalne, et üksiku „looma“ leidmine „loomade“ mitmusest viisil, nagu seda tehti klassifitseerides, oli esimene samm lähemale iga looma singulaarsuse kaotamisele. Klassifitseerimine viis ratsionaliseerimiseni, ratsionaliseerimine massimõrvadeni.

Kas sellele leidub paremat näidet järgnevast? Henry Ford avaldab oma 1922 aasta biograafias, et konveiermeetodil tootmiseks sai ta inspiratsiooni, kui nooruses külastas tapamaja Chicagos. Tapetavad loomad rippusid lakke kinnitatud ketil, mis neid ühe töötaja juurest järgmiseni viis, kel kõigil oli tööprotsessis oma osa kanda. Nii sillutas moodsas industrialiseeritud ühiskonnas teed uudsus – tapmise neutraliseerimine, enese sellest kaugendamine oli jõudnud järgmisele tasandile. Esimest korda kasutati masinaid massihukkamiste tõhustamiseks.

Carcasses-in-Chicago-Slaughter-House-EG

Ühelt poolt viisid tapamajad konveierlindi-kapitalismi kujunemiseni, mille mõjusid tunneme veel tänagi. Teisest küljest, kui Detroit News’i ajakirjanik 1931. aastal Hitlerilt tema Müncheni kabineti seinal rippuva elusuuruse Henry Fordi portree kohta küsis, vastas Hitler: “Henry Ford on mulle suureks inspiratsiooniks.“ Ford sai esimeseks mittesakslaseks, keda autasustati kotkaristiga ning peatselt muutis Hitler inspiratsiooni reaalsuseks. Kus veel võiks tapmise ratsionaliseerimisest olla rohkem kasu kui koonduslaagrites? Mitte ainult ei kasutatud ohvrite transpordiks loomavaguneid, ka laagrivalvurid tulid üle lihatööstusest. See võib olla kõigest juhus, kuid: Rudolf Höss, Auschwitzi juhataja, oli lihunikupoe omanik; Kurt Franz, Treblinka viimane komandör, oli lihunik; Karl Frenzel, komandör alguses Hadamaris ja siis Sobiboris, oli lihunik; ning viimaks – Heinrich Himmler tegi eugeenika-alaseid katseid kanadel oma farmis. Samuti oli lihunik Hitleri enda ihukaitsja…

Ajalooliste oletuste kõrval olulisem aga on see, mida Patterson nende näidete taustal öelda soovib: loomade allutamine ja kodustamine toimis mudelina, mille järgi muudeti inimesed orjadeks; koduloomade pidamine on viinud tõuparanduslike meetmeteni, nagu seda on sundsteriliseerimine, eutanaasia, ning lõppeks – genotsiid. Pattersoni raamat tõstatab kahtlemata palju uusi küsimusi, kuid ta näitab ka, kuidas – ühel või teisel viisil – sillutas karjaloomade tööstuslik hukkamine teed juudiküsimuse lõpliku lahendamiseni. Tapmine oli institutsionaliseeritud.

Kui inimesed ei ole võimelised kohtlema inimlikult isegi teisi inimesi, kas peaksime siis imestama, et ei räägita loomade genotsiidist?

Nagu ei tohi genotsiidi kujundina ära kasutada, ei tohi seda kindlasti lugeda ka lahtiseletatuks. Kuid nagu Derrida kirjutab, muutuvad asjad edasi mõeldes keerulisemaks : „Toimub kindlate liikide annihileerimine, kuid see toimub kunstliku, põrguliku, lõpmatu ellujäämise kaudu, tingimustes, mida varasemad põlvkonnad hindaksid kui koletislikke; kaugel igasugusest loomuomasest elust hävitatakse need olendid läbi nende eksistentsi jätkamise, ja isegi ületootmise. Justnagu, näiteks, oleksid (ütleme natsiajastu) arstid ja geneetikud selle asemel, et juudid, seksuaalvähemused, mustlased jt. gaasikambrites hukata, lasknud nende hulgal kunstliku viljastamise programmi raames kasvada, et siis selle sama põrgu, geenikatsetuste ja massilise hävitamise elaks läbi järjest kasvav arv ohvreid.“

Tänasel päeval oleme konveierlindil astunud sammukese edasi. Loomade klassifitseerimine lõi midagi enamat kui vaid eeltingimused nende hävitamiseks. See viis kunstliku ellujäämise painajani, millest räägib Derrida. Greenpeace aktivistide hiljuti valminud lühifilm on nägemus lähitulevikust, kus mesilased on välja surnud. Kuid mitte muretseda – veel hiljuti viljatud tühermaad on taastumas. Sest mesilased on tagasi. Tippelektroonilised teise põlvkonna UusMesilased on oma looduslike vendade kõrval palju tõhusamad tolmlejad. Kasutades satelliitsignaale paiknemisskeemideks, teavad UusMesilased täpipealt, milline osa põllust on juba tolmendatud, kiirendades nõnda tööprotsessi ja laiendades haardeulatust. Erinevalt tavalistest mesilastest on UusMesilased varustatud relvadega oma looduslike vaenlaste vastu. Kohe kui läheneb kiskja, annab satelliitsignaal UusMesilastele märku, ning nad eritavad kiiretoimelist mürki, mis hetkega ohu tõrjub. Miski ei suuda neid kahjustada. UusMesilased ei väsi, ei nõua erilist hooldust, ning on toodetud vaid murdosaga summadest, mida varem nõudis tavaliste mesilaste ülalpidamine üle maailma. Nad on kergesti aktiveeritavad, taastöödeldavad, väljavahetatavad. UusMesilased sulanduvad ideaalselt loodusesse, neid pole programmeeritud meile liiga tegema …

Mis praegu veel ulmeline, võib peagi muutuda reaalsuseks. Mikrorobootikale spetsialiseeritud Harvardi Ülikooli uurimisrühm on hetkel välja töötamas robomesilasi „RoboBees“. Tehismesilaskoloonia projekt algas aastal 2009 ja nüüdseks on uurijatel õnnestunud välja töötada „lihased“, mis suudavad sooritada 120 tiivaripsutust sekundis ning praegu uurivad nad, kuidas leida mesilastele vooluallikat ja arendavad talitlusi, mis on seotud otsuste tegemisega. 2012. aasta suveks olid teadlased lahendanud peamised tehnilised raskused ning robomesilased tegid oma esimese katselennu.

Kuigi tundub, et kunstlik tolmendamine jääb vähemalt praegu veel 20 aasta kaugusesse tulevikku, peaksime me endilt küsima järgmist: juhul kui meil isegi õnnestub välja töötada robotitest mesilased, kes ökosüsteeme tasakaalus hoiavad ja meie heaks taimi tolmendavad, siis mida see inimkonna jaoks tähendaks? Jah, ehk suudame tõesti elus püsida vaatamata Einsteini ennustusele, kuid mida tähendab Looma kadumine inimkonnale? Mida tähendab ühe looma surm ja mida terve liigi väljasuremine?

Osa teadlasi hindab, et kuni pooled praegu olemasolevad taime- ja loomaliigid on sajandi lõpuks kadunud. Küüniliselt võib muidugi küsida, kas inimese põhjustatud väljasuremine on võrreldav vähemalt viie varasema massilise väljasuremislainega planeedi ajaloos. Kuidas annab liikide väljasuremist holotseenis võrrelda 50 miljoni aasta taguse Permi-Triiase ajastu massilise väljasuremisega, kui kadus 90% kõigist toonastest liikidest? Kas kujutame üldse ette, milline oli elu siis ja kui tähtsusetu me endi eksistents selle kõrval näib? Tehniliselt rääkides on olemas elu pärast inimest; või, nagu ütles Alan Weisman – on maailm ilma meieta. Ka inimesed võivad kaduda ja 500-1000 aasta pärast oleks vähe tõendeid selle kohta, et me üldse kunagi siin olime (radioaktiivsed jäätmed, pronksist skulptuurid, keraamika).

Inimese suhe loodusesse on vastuoliline. Elame tõepoolest uuel ajastul, antropotseenis, kus inimtegevusel on märkimisväärne üleilmne mõju Maa ökosüsteemidele. Meie osa mesilaste käitumise muutumises on selle üks näiteid. Võibolla peaksime antropotseeni idee viima sammukese edasi, nagu seda on teinud Timothy Morton, kes räägib ökoloogiast ilma looduseta. Mortoni sõnul on keskkonnasäästliku mõtlemise peamiseks komistuskiviks selle kontseptsioon loodusest. Asi pole selles, et inimesed on viinud looduse tasakaalust välja. Loodus ise polegi tasakaalus. Teisisõnu on just looduse kaootiline iseloom, mis seisneb suurtes katastroofides, tormides ja üleujutustes, loodusele loomuomane. („Looduslike katastroofide“ tagajärjed ei ole loomulikud, vaid juba märgistatud inimsekkumise läbi – pole olemas selliseid asju nagu „looduslikud katastroofid“.)

Oleme jõudnud sama mündi teisele poolele. Loodus pole alati ohver, keda mõjutab inimtegevus. „Eyjafjallajökull“, see võimatu nimega vulkaan Islandilt, viis inimese argipäeva mõneks ajaks täielikult rööpast välja. Purskamise tulemusena olid Euroopa lennuliinid pea nädalaks ajaks halvatud, rohkem kui 64 tuhat lendu tühistati või lükati edasi, mõjutades nii miljoneid reisijaid. Mis mõjub inimesele kui katastroof, tasakaalust välja viidud loodus, on vulkaani perspektiivist loomuomane talitlus.

Mitte ainult loom, vaid ka inimene võib varsti hävida. Mis selle ajendiks ka poleks, sobib kirjelduseks hästi Shyamalan’i „Aeg on käes“ ametlik deviis: „Oleme seda tajunud. Oleme näinud märke. Nüüd … on aeg käes.“ Filmis on kätte jõudnud kataklüstiline loodusõnnetus – inimesed USA idarannikul hukkuvad ilma selge põhjuseta. Varsti selgub, taimed on hakanud enesekaitseks väljutama mõistatuslikke närvimürke, mis viivad kõik nendega kokkupuutunud inimesed enesetapuni.

Inimeste kadumine oleks ühe maailma kadumine, kuigi võibolla nõustuksime selle väitega ainult meie ise. Siiski oleks olemas maailm ilma meieta. Kuid see maailm ei oleks sama. Kujutlegem „loomi“, kes jälgivad surevat inimliiki, kes näevad meid vaid mitmuses, liigina, „inimestena“. Kui suudame mõista ühe inimese kadumises ühe terve maailma kadumist – võtame näiteks väljasureva inimkeele viimase kõneleja –, siis miks ei suuda me näha ühe looma kannatusi kui singulaarse olendi kannatusi, tema surma kui koos temaga kaduva terve maailma hävimist? Loomad ei ole nii sõltuvad inimesest kui meie neist, nende singulaarsusest. Võite sellele mõelda järgmine kord, kui mesilast kohtate.

Srećko Horvat’i originaalartikkel ilmus Saksa Riikliku Kultuuri Sihtasutuse Kulturstiftung des Bundes rahastatud samanimelises ajakirjas #23 oktoobris 2014. Inglise keelest tõlkinud Lea Soorsk.

http://www.kulturstiftung-des-bundes.de/cms/en/magazine/

Viited

Greenpeace’i lühifilm: http://robobees.info/

„Robobees“ projekti koduleht: http://robobees.seas.harvard.edu/

Borges, J. L. (1964). Other Inquisitions.

Derrida, J. (2008). The Animal That Therefore I Am.

Ford, H. (1922). My Life And Work.

Foucault, M. (1966). The Order of Things.

Patterson, C. (2002). Eternal Treblinka: Our Treatment of Animals and the Holocaust.

Weisman, A. (2007). The World Without Us.

 

 

 

 

Mesilaste kadumine ehk looma singulaarsus