Kanti kriitika

Arthur Schopenhauer

Väljavõte teosest “Moraali alustest”

 

Kanti eetika ülima moraaliseaduse edasiarendamine

 

SchopenhauerTeadupärast sõnastas Kant oma ülima moraaliseaduse kategoorilise imperatiivi veel ühel teisel, hoopis teistsugusel kujul, kus ta ei väljenda seda kaudselt nagu esimeses käitumisjuhisena, vaid otseselt [1]. Alates leheküljelt 63, R. 55 rajab ta selleks teed tegelikult mõistete eesmärk ja vahend väga kummalise, kunstliku ja isegi moonutatud määratluse kaudu, mida saaks väljendada palju lihtsamalt ja korrektsemalt, näiteks järgmiselt: Eesmärk on tahteakti otsene motiiv, vahend tähendab kaudset motiivi (simplex sigillum veri*). Kant aga jõuab, libisedes läbi oma kummaliste mõistete järgmise väiteni: „Inimene ja iga mõistuslik olend eksisteerib kui eesmärk iseenesest“. Aga mina pean ütlema ausalt, et väljend “eksisteerida kui eesmärk iseendast” on mõeldamatu, kuna see kätkeb endas vastuolu contradictio in adjecto**. Eksisteerida kui eesmärk eeldab tahteakti. Iga eesmärk on olemas ainult viitega tahtele ja on tahte eesmärk, st (nagu ma juba ennist ütlesin) selle otsene motiiv. Ainult sellega seoses on mõistel „tahe“ mingi tähendus, mis kaob niipea, kui see küljest ära rebitakse. Kuid see oluline seos välistab paratamatult mõiste „iseenesest“. “Eesmärk iseenesest” tähendab täpselt seda sama, kui öelda “sõber iseeneses, vaenlane iseeneses, onu iseeneses, põhi või ida iseeneses, ja nii edasi. Põhimõtteliselt kehtib sama mõistete “eesmärk iseeneses” ja “kategooriline imperatiiv” kohta. Mõlema aluseks ja eelduseks on varjatult ja isegi alateadlikult üks ja sama idee ja nimelt teoloogiline. Parem ei ole lugu ka absoluutse väärtusega, mida omistatakse teadupärast sellisele väidetavalt kujuteldamatule eesmärgile iseeneses, sest seda pean ma samuti halastamatult tembeldama vastuoluks (contradictio). Igasugune väärtus on võrdluskogus ja teda iseloomustab kahekordne suhe. Esiteks on see suhteline, st ta eksisteerib seoses kellegagi, ja teiseks ta on võrreldav, st ta eksisteerib võrreldes millegi muuga, mille alusel teda väärtustatakse või hinnatakse. Väljaspool neid kahte suhet kaotab mõiste „väärtus“ igasuguse tähenduse; see on nii selge, et ei vaja täiendavat arutelu. Nüüd, kus need kaks mõistet satuvad vastuollu loogikaga, rikub ka see väide (lk 65, R. 56) et „mõistuseta olendid“ (seega loomad) on asjad ja seetõttu tuleks neisse suhtuda ainult kui vahenditesse, kes ei ole samal ajal eesmärk (iseeneses), tõelist moraali. Sellega kooskõlas on „Vooruse doktriini metafüüsiliste printsiipide“ § 16 sõnaselgelt öeldud, et “inimesel ei saa olla kohustusi teiste olendite, v.a. inimeste ees”, kuid seejärel §17 loeme, et “loomade julm kohtlemine on vastuolus inimese kohustusega enda ees, sest see surmab temas kaastunde nende kannatuste suhtes ja nõrgestab seega loomulikku tendentsi, mis on moraali seisukohast väga kasulik, suhetes teiste inimestega.“ Seega on meil ainult praktilistel põhjustel vaja tunda kaasa loomadele, kes osalevad nii-öelda ennetavas profülaktikas, selleks et praktiseerida kaastunnet inimeste vastu. Nagu osale islamist (see tähendab judaismist) puutumata jäänud Aasia elanikest, on ka minu arvates sellised väited vastumeelsed ja vastikud.

 

Esitatud moraalialuste kinnitamine

 

Piiritu kaastunne kõigi elusolendite vastu on tõelise moraalse käitumise kõige kindlam ja loomulikum tagatis, mille põhjendamiseks ei ole vaja kasuistikat. Keda see inspireerib, ei tee kindlasti kellelegi kahju, ei vigasta kedagi, ei riku kellegi õigusi, vaid vastupidi, ta on leebe ja kannatlik kõigiga, annab andeks igaühele, aitab kõiki, hoolib kõigist ning kõik tema teod kannavad õigluse, filantroopia ja headuse pitserit. Teiselt poolt, kui me ütleme: “See mees on vooruslik, kuid ei tunne kaastunnet” või “ta on ebaõiglane ja pahatahtlik inimene, aga väga kaastundlik,” on vastuolu siin ilmne. Maitse üle ei vaielda, kuid ma ei tea ühtegi paremat palvet kui see, millega lõpevad Vana-India näidendid (just nagu vanasti lõppesid Inglismaal etendused eestpalvega kuninga eest). See kõlab järgmiselt: “…et ükski elusolend ei tunneks valu.” . . .

 

tigerMinu esitatud tõeline moraalne ajend kinnitab veelgi asjaolu, et loomad kuuluvad samuti selle printsiibi alusel kaitse alla. Teistes Euroopa moraalisüsteemides on see halvasti tagatud, mida ei saa kuidagi õigustada. Neis ei ole antud loomadele mingeid õigusi, ja jäetud ekslik mulje, nagu ei oleks meie käitumisel nende suhtes mingisugust moraalset tähendust või nagu öeldakse moraalikeeles: meil puuduvad kohustused loomade ees. Kõik see on vastikustäratav jämedakoeline lääne barbaarsus, mis võib olla judaismi pärand. Filosoofias tugineb see, vaatamata vastupidistele tõenditele, eeldusele, et inimene ja loom on täiesti erinevad. Me kõik teame, et sellist eristamist väljendas selgelt ja silmatorkavalt oma vigase arutelu tulemusena Descartes. Seega, kui Descartes´i, Leibnizi ja Wolfi filosoofia on üles ehitatud ratsionaalsele psühholoogiale, mis põhineb abstraktsetel mõistetel ja põhjendustel inimese surematu hinge kasuks, vaidlustasid bioloogilise maailma loomulikud eluavaldused seda eriõigust, seistes vastu inimsoo sellisele privileegile ning loodus, nagu alati sellistel juhtudel, esitas oma vaikse protesti. Seejärel pidid filosoofid oma rahutu intellektuaalse südametunnistuse rahustamiseks püüdma toetada ratsionaalset psühholoogiat empiiriliste vahenditega. Seetõttu tekitasid nad suure kuristiku, mõõtmatu lõhe inimeste ja loomade vahele selleks, et kujutada viimaseid inimestest täiesti erinevana, hoolimata sellest, et kõik tõendid tõestasid vastupidist … Lõpuks oleks jõutud järeldusele, et loomad ei suuda ennast enam üldse eristada välismaailmast ja neil puudub isegi eneseteadvus, oma ego! Sellistele absurdsetele avaldustele vastamiseks saame viidata piiritule egoismile, mis on omane kõigile loomadele, isegi kõige väiksemale ja algelisemale, mis näitab küllalt selgelt, kui teadlikud on nad oma minast, vastandudes maailmale või mitte-egole. Kui Descartes´i filosoofia järgijad leiaksid ennast tiigriküünte vahelt, oleksid nad teada saanud võimalikult selgel ja arusaadaval viisil, kui selget vahet teeb metsloom ego ja mitte-ego vahel. Kooskõlas sellise loomavaenuliku kasuistikaga, leiame paljudes keeltes, eriti saksa keeles, erinevaid, rahvapäraseid mõisteid seoses loomade söömise, joomise, raseduse, sünnituse, surma, ja kehaosadega, nii et ei peaks kasutama isegi samu sõnu, mis kirjeldavad inimeste samasugust tegevust või seisundit ning selliste sõnade mitmekesisus võimaldab varjata, et see reaalne tegelikkus on täielikult ja täpselt ühesugune. Kuna vanades keeltes sellist dubleerimist ei kasutatud, vaid sama asja tähistati ausalt ja avatult sama sõnaga, võib seda haletsusväärset kavalust pidada Euroopa vaimulikkonna tööks. Need mehed arvasid, et nad ei saa veel piisavalt oma üleolekut tõestada kõigis loomades peituvat igavikulist olemust eitades ja põlastades, nii et panid veel aluse loomade jämedale ja julmale kohtlemisele, mis on Euroopas tavaline, kuid mis Aasia mägialade elaniku silmale tundub põhjendatult kohutav. Inglise keeles me taolist põlastusväärset trikki nii selgelt ei näe, sest saksid, kui nad Inglismaa vallutasid, ei olnud veel kristlased. Teiselt poolt, me leiame sellele analoogia kummalise tõsiasja näol, et inglise keeles on kõik loomad kesksoost ja nende kohta kasutatakse isikulist asesõna „see“ (it – ingl. k.), nagu oleks tegemist elutute asjadega. Selle triki mõju on üsna vastikustäratav, eriti selliste esikloomaliste puhul, nagu koerad, ahvid, vms – see on eksimatult preestrite töö selleks, et taandada loomad asjade tasandile. Vanad egiptlased, kelle kogu elu oli pühendatud religioossetele eesmärkidele, panid samasse hauakambrisse koos inim-muumiatega ka mumifitseeritud iibised, krokodillid, ja nii edasi. Euroopas peetakse aga truu koera matmist oma peremehe viimse puhkepaiga kõrvale vastuvõetamatuks jõleduseks, kuigi ustavusest ja kiindumusest, mida kohtab harva inimsoo esindajate seas, käib ta seal surmani. Mitte miski ei tunnista paremini loomade ja inimeste ühesugusest põhiolemusest kui zooloogia- ja anatoomiaalased uuringud. Mida me siis peame ütlema, kui tänapäeval [1839] ühel fanaatilisel ja oma erialase žargooniga eputaval zootomistil on julgust rõhutada absoluutset ja radikaalset erinevust inimese ja looma vahel, kes läheb isegi nii kaugele, et ründab ja halvustab ausaid zoolooge, kes hoiavad eemale kogu sellest vaimulike kavalusest, lipitsemisest ja silmakirjalikkusest ning jätkavad oma teed juhindudes loodusest ja tõest? Peab olema tegelikult üsna pime või täielikult uimastatud judaistlikust vaimust, et mitte taibata, et looma ja inimese põhiolemus langevad kokku ja seda, mis neid eristab ei ole võimalik leida esmases ja algupärases printsiibis – sisemises olemuses, kahe nähtuse tuumas, sest selline tuum, mis mõlemal on ühesugune, on üksikindiviidi tahe; erinevust võib leida ainult teisejärgulise tähtsusega intellektis, kognitiivsetes võimetes. Inimesel on need võrreldamatult suuremad abstraktsete teadmiste, (mida nimetatakse mõistuseks) suurema lisandumise tõttu. Samas on see eelis märgatav ainult inimese aju edasises arengus ja seega ka ühe osa – aju somaatilises erinevuses ning eelkõige aju suuruses. Teiselt poolt on inimeste ja loomade sarnasus võrreldamatult suurem nii psüühiliselt kui ka somaatiliselt. Ja nii me peame meelde tuletama judaismist mõjutatud lääne loomapõlgajale ja oma mõistuse jumaldajale, et nii nagu tema ema teda imetas, nii imetas koera ka tema ema. Isegi Kant tegi sama vea nagu tema kaasaegsed ja kaasmaalased, mida ma olen juba hukka mõistnud. Kristlikus moraalis ei ole loomadele kohta, seda viga on parem tunnistada, mitte jätkata …

 

Kuna kaastunne loomade vastu on nii tihedalt seotud iseloomu headusega, võib kindlalt väita: kes on julm loomade vastu, ei saa olla hea inimene. See kaastunne paistab olevat tärganud samast allikast, kust inimeste suhtes üles näidatav vooruski. Nii näiteks tunnevad õrnatundelised inimesed, mõistes, et nad on halva tuju, viha või alkoholi mõju all asjatult või ülemäära halvasti kohelnud oma koera, hobust või ahvi – samasugust kahetsust, rahulolematust iseenda suhtes, nagu siis, kui nad meenutavad halba, mida nad on teinud inimestele; seda nimetatakse etteheitva südametunnistuse hääleks.

[1] Kanti ülima moraaliseaduse esimene sõnastus: “Toimi vaid niisuguse maksiimi järgi, mille kohta võid sa ühtlasi tahta, et see üleüldiseks seaduseks saaks”. Tema teine moraaliseaduse sõnastus (mida Schopenhauer ründab) on järgmine: “Toimi nõnda, et sa inimsusse nii oma isiku kui ka ükskõik millise teise isiku näol suhtuksid alati ühtlasi kui eesmärki ja mitte kunagi pelgalt kui vahendisse”.

 

* lad. k. – lihtsus on tõe märk

** lad. k. – loogiline vastuolu väite eri osade vahel

 

Tõlgitud veebilehelt http://www.animal-rights-library.com/texts-c/schopenhauer01.htm

Tõlkija Maie Lüüs

Schopenhauer ja loomade õigused