Liberté, égalité, animalité

Anne Peters’i apellatsioon teha tapmisele lõpp

cow

Euroopa õigussüsteemiga on lubatud massiline loomadevastane vägivald, kuid just sama õigussüsteem võib saada loomade ärakasutamise ja hävitamise peatajaks – ning mitte ainult siin, vaid üle kogu maailma. Selleks, et tulevikus oleks võimalik kehtestada loomaõiguste deklaratsioon, ei tule vaadata kaugemale inimõiguste ettekõnnitud rajast.

Inimene-loom kontiinum ja seaduslik jaotus

Animalité? Kui vaatame tagasi ideede ajalukku, tähtsamate diskursuste poole filosoofias, antropoloogias ja zooloogias, siis näeme, et homo ja animale vahelise jaotuse kui differentia specifica piiritlemiseks ja inimeste erakordse, ülema positsiooni õigustamiseks loomariigis on kasutatud lõpmatul hulgal kriteeriumeid. Nende hulka on kuulunud omadused nagu tundmisvõimelisus, eneseteadlikkus (mõistus, kõne, tööriistade valmistamine ja kasutamine jne), kui ka sotsiaalne ja moraalne võimekus (kaastunne olendite vastu teistest liikidest, omandatud tehnikate pärandamise oskus ja kultuuri loomine). Ning kuigi hinge surematust intersubjektiivses analüüsis kriteeriumina kasutada ei saa, on kõik ülejäänud väidetavalt vaid inimesele iseloomulikud omadused aga viimase aja teaduslike leidude kaudu kethetuks osutunud.

Kas on saabunud hetk, mil peame tunnistama, et inimese ja elaja vahel ei ole mitte lahk, vaid pigem sujuv üleminek, uut sorti solidaarsus (fraternite)? Solidaarsus, mis on aastate vältel laienenud kogu seadusega määratud üldsusele, võõrandatuile, naistele, lastele, välismaalastele jt, teisisõnu neile gruppidele, kellel ei olnud au koheselt osa saada Prantsuse Revolutsiooni järgsest vabadusest, võrdsusest ja vendlusest. Kas see solidaarsus peaks nüüd laienema veelgi, arvamaks kaasa loomi, kes on võimelised tundma ja end ümbritsevat maailma kogema? On tõsi, et inimeste ja loomade vahelisi suhteid puudutavaid õiguslikke seadusi ei saa “tuletada” pelgast tõsiasjast, et nende vahel eksisteerib bioloogiline (ja kultuuriline) kontiinum (ühised esivanemad, ühine genoom, ühised omadused ja käitumine). Küll aga on meie moraalne maailm osalt mõjutatud teaduslike andmete põhjal tehtud järeldustest. Võime õigustatult nõuda, et see kontinuum peegelduks meie seadusandluses.

Praeguseid seaduseid iseloomustab aga, vastupidiselt, selge eristusjoon. Kontrast mitmekesiste riiklike ja rahvusvaheliste inimõiguste ja pea olematute loomade heaolu puudutavate ettekirjutuste vahel on terav. Tuleb arvesse võtta, et Euroopa parlament on alates 1980ndatest läbi lasknud mitmeid loomade kohtlemist reguleerivaid seadusi (sh seadused, mis puudutavad liigikaitset, transporti ja tapmist, loomapidamist ja lemmikloomapidamist). Kuid loomadele vaadatakse Euroopas ikka kui kaitset väärivatele objektidele, mitte õigusruumi kuuluvatele elusolenditele. Enamgi veel, praegused loomakaitseseadused legitimeerivad massilist loomadevastast vägivalda, iga päev.

Carcasses-in-Chicago-Slaughter-House-EG

Loomadevastase vägivalla seadusandlus

See vägivald koosneb kahest peamisest kasutusalast: toit ning katsed meditsiini-, ravimi- ja keemiatööstuses. Viimasele saab osaks palju suurem hulk kriitikat, kuigi see kaasab toidutööstusega võrreldes palju väiksemat hulka loomi. Igal aastal kasutatakse Euroopa Liidus läbiviidavates uuringutes “kõigest” 12 miljonit looma (neist 70% hiired). Võrdlusena peetakse suurtööstustes ülemaailmselt 450 miljardit looma[i] Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni FAO andmetel tapetakse igal aastal 58 miljardit maismaalooma. Vees elavaid loomi tapetakse igal aastal umbes sama hulk[ii] ning 80-90% kaaspüügist (olendid, kes on kas juba surnud või suremas) visatakse mere tagasi.

Lääne ühiskondades on loomsete toiduainete hinnad naeruväärselt madalad tänu nende tootmise tööstuslikele meetoditele. Lääne-Euroopa majapidamine kulutab toidule sissetulekust keskmiselt 10%, samas kui näiteks 1950ndatel kulus toidu ostmisele perekonna sissetulekust tervelt kolmandik.[iii] Keskmine Euroopa tarbija nõuab harjumuspäraste omadustega odavaid tooteid. Šveitsis, nagu ka teistes Euroopa riikides, tapetakse näiteks haudekanade isased järeltulijad kohe pärast sündi, kuna need ei kõlba lihaks. Šveitsi kanalihatööstuse kompetentsikeskuse Aviforum direktor Ruedi Zweifel’i sõnul „mängib optiline aspekt otsustavat rolli. (…) Kuke lihakeha ei vasta tänapäeva tarbija ootustele. See ei ole südamekujuline, vaid nurgeline“ (Neue Zürcher Zeitung, 23. märts 2013). Värskelt koorunud kuketibud – 2,5 miljonit igal aastal – „homogeniseeritakse“ ehk peenestatakse; praktika, mis on selgesõnaliselt lubatud maailma ühes rangemate loomakaitsemäärustega riigis.[iv]

Tibude „homogeniseerimise“ korraldus on vaid üks paljudest näidetest sellest, kuidas meie õigussüsteem hõlbustab ja institutsionaliseerib loomade ekspluateerimist, diskrimineerimist ja hävitamist. Loomade-, nagu ka inimestevastaste seaduste käibelevõtt järgib pikka traditsiooni. Võõraste nagu aafriklaste, juutide ja pärismaalaste süsteemaatiline väljaheitmine on tihti toimunud esmalt kõnes, seejärel seadustes, ning lõppenud nende füüsilise eraldamisega ülejäänud kogukonnast. Selliste strateegiate juurde kuulub sageli ka nende inimeste „loomastamine“. Natsid nimetasid juute rottideks, eurooplased ja ühendriikide ameeriklased tumedanahalisi ja jaapanlasi ahvideks. Hutud kutsusid tutsisid prussakateks. Teine ajalooliselt animaliseeritud grupp on olnud heteroseksuaalsest sättumusest erinejad. Kuni hiljutise ajani keelasid mitme USA osariigi seadused sodoomia, mida defineeriti kui seksuaalakti samasooliste inimeste või inimeste ja loomade vahel, ning mida kirjeldati kui „ebaloomulikku vahekorda“ või „loodusevastast kuritegu“. Taoline kõnetamine rebestab domineerivate ja teiseste, „loomalike“ ühiskonnagruppide vahelisi eraldusjooni, mis halvimal juhul lõpeb animaliseeritute füüsilise hävitamisega.

Loomade vabastamine läbi õigussüsteemi

Meie õigussüsteem kätkeb endas aga potentsiaali loomade ekspluateerimisele, diskrimineerimisele ja hävitamisele vastu astuda. Loomade heaolu, nende vajadused ja nende õigused pole mitte ainult sotsiaalse, vaid globaalse õigluse küsimused. Kõik olulisemad väljakutsed, millega loomaküsimustes silmitsi seisame, on globaalse loomuga. Probleemid, nagu jätkusuutlikkus, kliimamuutused, liikide hävimine, vaesus ja näljahädad, on kõik üleilmsed. Toidu- ja ravimitööstus, mis loomi käitleb, on globaalne, nagu ka looma- ja loomsete saaduste kaubandus. Ühe riigi valitsus üksi suudab teha vähe, et katseteloomade puuritingimusi parandada, kui ettevõtte saab vastava osakonna lihtsalt ümber kolida riiki, kus nõuded loomade kohtlemiseks pole nii ranged. Ning kui riigid üritavad atraktiivsete (ehk  leebete) õigusnormidega neid majanduslikult tulusaid harusid võidu enda juures hoida, juhtub see pahatihti loomade heaolu arvelt. Rahvusvahelised seadused on loomade kohtlemist puudutava riikliku poliitika oluliseks reguleerijaks. Mitmed WTO (Maailma Kaubandusorganisatsiooni) vabakaubanduslepped piiravad impordikeeldude kehtestamist kaubale, mille tootmisega on kaasnenud loomadevastane julmus. Näiteks kuulutas WTO vahekohus hiljuti kehtetuks teatud aspektid EL-i impordikeelus hülgenahkadele, mille tulemusel oli EL sunnitud oma regulatsioone vastavalt muutma. See näitab, kuidas loomade heaolule pühendatud seadused saavad olla efektiivsed vaid üleilmse kehtestamise puhul.

Inimõigustest loomade õigusteni

Küsimus, kas inimesi teistest olenditest eristavad omadused on kooskõlas bioloogiliste uuringutega, on empiiriline. Kuid küsimus, kas need inimestele eriomased tunnused peaksid olema moraalõiguslikud kriteeriumid, mis meie suhteid loomadega reguleerivad, on eetiline ja seaduslik. Jeremy Bentham on väitnud, et loomade võime tunda valu – kaasaegsemas terminoloogias nende tundmisvõimelisus ja teadlikkus – on nende kohtlemise puhul kriitiliselt oluline. Kuulus on joonealune märkus 1871. aastal avaldatud teoses “Sissejuhatus moraali ja seadusandlusesse” (“Introduction to the Principle of Morals and Legislation”), mis lõpeb apellatsiooniga: “Küsimus pole, kas nad oskavad mõelda või rääkida, vaid kas nad oskavad kannatada.” Kuid vähesed teavad, et samas joonealuses märkuses visandab Bentham loomade kohtlemise sarnasuse orjandusega: “Orje on koheldud samadel alustel põhinevate seaduste kohaselt, nagu koheldakse näiteks Inglismaal siiani loomi.” Benthami seniajani tsiteeritud argument, mida arendas edasi Peter Singer teoses “Looma vabastamine” (“Animal Liberation”, 1975) ja mis on saanud utilitaarse eetika aluspõhimõtteks, toetub paralleelile loomade ja orjade vahel.

Kehtivatest loomakaitseseadustest leiame mitmeid analoogiaid inimeste heaks rajatud õiguslike institutsioonidega, mis on nüüdseks saavutanud laialdase tunnustatuse. Näiteks tänapäeval üleilmseks standardiks saanud loomapidamise “viis vabadust”, mille sõnastas Ühendkuningriigis 1960ndatel Roger Brambelli esindatud loomade heaolu komitee. Need viis vabadust on õigus olla vaba näljast ja janust, olla vaba ebamugavustundest, vaba vigastustest, valust ja haigustest,  vaba hirmust ja kannatustest, ning vaba käitumaks oma liigile loomuomaselt. Viie vabaduse struktuur ja terminoloogia sarnanevad USA president Franklin D. Roosevelt’i sõnastatud “neljale vabadusele” (sõnavabadus, usuvabadus, vabadus vajakajäämisest ja vabadus hirmust), mis pärinevad 1941. aastast, mil riik oli liitumas teise maailmasõjaga.

On veel mitmeid õiguslikke arusaamu, mis on siiani kehtinud vaid inimeste kohta, kuid mis võiksid laieneda ka loomadele – dekoloniseerimine ehk vabastamine, kohustus hoolekandele ja kaitsele. Habeas corpus, mille kohaselt ei tohi kedagi ilma süüdimõistva otsuseta kinni hoida ega vangistada, oli kasutusel võitluses orjanduse keelustamiseks Ühendriikides. Nüüd kasutavad seda New Yorgi osariigi loomaõiguslased, kes peavad kohtuvõitlust õiguse eest vangistusest vabastada šimpansid.

Kõige vastuolulisem, kuid potentsiaalselt ka kõige tulemuslikum roll on loomaküsimustes õiguse institutsioonil. Juba mõnda aega on loomaeetikaga tegelejad, nt Paola Cavalieri väitnud, et: “On aeg inimõigustest “inimene” välja võtta.” Küsimus kas ja mil määral peaksid loomadel olema õigused, on otsustava tähtsusega, sest jaataval juhul oleksid pea peale pööratud praegu valdavalt antropotsentrilised põhjendused loomakaitsele. Loomadevastast vägivalda keelustanud seadused (alates 18. sajandist pärinevate briti seadustega) hoidsid ülal avalikku moraali, nende eesmärk oli peatada inimesi jõhkarditeks muutumast ning ennetada inimestevahelise vägivalla puhkemist. “Empaatia nüristumine”, nagu Kant selle “Kommete metafüüsikas” sõnastab, saab kinnitust hilisemates kriminoloogilistes uuringutes – näiteks selgub 2011. aastal šveitsi noorte hulgas läbi viidud ankeetküsitlusest, et loomadevastane julmus on korrelatsioonis kõrgema riskiga kriminaalsele käitumisele (küsitlusest ei ilmne, et see suhe oleks põhjuslik).

Kui heita pilk olemasolevatele loomakaitseseadustele, näib, et argumentatsioon nende põhjendamiseks on jäänud inimkeskseks. Kui vaatame naiste ja laste kaitsmiseks loodud seadusi, näeme midagi muud. Kuni 20. sajandi alguseni eksisteerisid õigusnormid ennekõike avaliku moraali hoidjatena ning loomadevastane julmus oli keelatud vaid juhul, kui see leidis aset avalikus ruumis. Ka esimesed naistega kauplemist keelustavad lepped viidi ellu üldiste väärtuste kaitseks – laste ja naiste õigustest polnud tol ajal veel juttu. Selle taustal oli aga aset leidmas paradigmamuutus ning varsti ei olnud taolise seadustiku funktsioon enam kaitsta üleüldist kõlblust, vaid just väärkohtlemise ohvreid.

Jõud, mis tõukavad takka arenguid seadustes

Ajalooline näide inimõiguste ja loomade heaolu suhetest sootsiumi ning majandusega on 19. sajandi Chicago tapamajad, kust Henry Ford sai inspiratsiooni kuulsale konveiermeetodile. Teise maailmasõja ajal olid need mõlemad eeskujuks Saksamaal toimunud massimõrvade industrialiseerimisel. 1905. aastal kirjutas romaanikirjanik Upton Sinclair “Džungli”, mis on proosasse pakitud hukkamõist loomadevastasele vägivallale, aga ka ekspluatiivsetele töötingimustele tapamajades, ja kus kirjeldatud õõvastav roiskunud liha sümboliseerib kapitalismi. Avalikkuse reaktsioonist sündis toona kuue kuu jooksul kaks hügieeniseadust – ajalooline näide õiguslikust progressist demokraatlikus ühiskonnas. Ajendatuna kunstiteosest. tõusid valijad tagajalgadele. Et oma mainet päästa, tegid rangema korra kehtestamiseks lobitööd ka tapamajad. Sinclair’ile pettumuseks ärritas roiskunud liha lugejaid rohkem kui proletariaadi virelus, ning tööliste õigused ega loomade heaolu selles progressiloos võite ei saavutanud.

Sotsioloogilisest vaatepunktist väärib tähelepanu, kuivõrd on loomakaitse naiste valdkond – nii aktivistid kui uuringute läbiviijad on enamasti naised. Olukorras, kus feminiseeritud tööalad (lasteaiakasvataja, õpetaja, põetaja jne) on ilma jäänud sotsiaalsest prestiižist, mis on osaks saanud meeste poolt hõivatud aladele, õõnestab ebavõrdne esindatus loomakaitsjate eesmärkide täitumist. 19. sajandil võideldi külg külje kõrval naiste ja loomade õiguste eest, sihiks mõlema õiguslikult allasurutud grupi diskrimineeritud staatusest vabastamine. Seadusesätted, mis nüüdseks juba ammu ebavõrdse kohtlemise põhjusel kehtetuks on kuulutatud, apelleerisid tihti naiste “loomalikkusele”, mis väljendus nende tsükli ja rasedusega kaasnevas tujukuses, seksuaalses laetuses, irratsionaalsuses ja instinktiivses käitumises.

Hea näide taolise arutluskäigu kohta on satiiriline reaktsioon, mille kutsus kriitikutes esile varajase feministi Mary Wollstonecraft’i 1792. aastal ilmunud manifest “Naiste õiguste õigeksmõistmine”. Demonstreerimaks kui ennekuulmatu on õiguste nõudmine naistele, ilmus varsti pärast mainitud manifesti pamflett pealkirjaga “Loomade õiguste õigeksmõistmine”. Kui naistele õigusi jagatakse, võib neid ju sama hästi jagada ka loomadele! Kas täna on see argument ümberpööratav?

On holokaustiohvreid, kes pärast pääsemist viidanud inimeste- ja loomadevastase ebaõigluse sarnasusele. Nobeli kirjanduspreemia võitja, juudi rahvusest Isaac Bashevi Singer’i raamatu peategelane ütleb: “[Loomade] suhtes on kõik inimesed natsid; loomadele on see igavene Treblinka.” Sellised võrdlused on Saksamaal tabu. PETA kampaaniaplakat pealkirjaga “Holokaust sinu taldrikul” keelati sealsete kohtute poolt.

Kultuuriimperialism?

Alates märtsist 2013 on Euroopa Liidus keelatud kosmeetikatoodete katsetamine loomadel. Vastavasisulises pressiteates selgitas Euroopa Komisjoni Tervise ja Tarbijakaitse nõunik, et keelustamine “signaliseerib, kui väärtuslik on Euroopale loomade heaolu. Nõukogu on pühendunud kolmandate riikide kaasamisele meie eeskuju järgimisse. Euroopale on see hea võimalus olla kosmeetikatööstuse uuendaja rollis, ilma, et see kuidagi tarbijatele ohtlik oleks.” Sellel sõnavõtul on juures mission civilisatrice’ maik: “meie” eurooplased näitame ülejäänud maailmale, mida tähendab olla tsiviliseeritud.

Seesugust hoiakut kritiseeritakse sageli kui kultuuriimperialismi – nagu inimõigused enne, on loomade heaolu ja loomaõiguste liikumised justkui Lääne ristisõda võõraste kultuuripraktikate vastu, mille käigus tsemeneeritakse oma kultuurilist ja poliitilist üleolekut üle terve ilma, eriti aga lõunapool maakera. See süüdistus pole otsitud ega triviaalne. Mis puudutab inimõiguseid, siis pole sellele kriitikale siiani rahuldavat vastust leitud, ning nimekiri olukordadest, mida võib hõlpsasti tõlgendada kui järjekordseid manifestatsioone Euroopa ülemvõimutaotlustest, on muutumas aina pikemaks.

Üks loomakaitset puudutav näide pärineb San Fransiscost, kus keelati koerte tapmine ja koeraliha müümine hiinalinna avalikul turul. Kas pole see veidi silmakirjalik nende miljardite sigade suhtes, keda tapetakse lääne tarbijatele, ja kes on, nagu koeradki, tundmisvõimelised olendid? Ainsa erinevusega, et nende tapmine on ettevaatlikult avalikkuse eest varjatud. Mida ütleks pühendunud hindu, kui ta vaataks lehmade tapamaja seinte vahele?

Universaalsete inim- ja loomaõiguste edasises arendamises peab seega arvestama eri kultuuriväärtustega. 2009. aastast pärinev loomade heaolule pühendatud säte Lissaboni leppes käsitas seda teemat, kuid ainult määral, mis puudutab “usulisi tavasid, kultuuritraditsioone ja kohalikku pärandit”. Mitteüllatuslikult olid klausli autoriteks hispaania diplomaadid, ning Hispaania just hiljutise seadusega härjavõitluse kultuuripärandi olulise osana defineerinud.

Taoline aupaklikkus traditsioonide suhtes võib inim- ja loomaõiguste arengut märkimisväärselt aeglustada. Alati pole lihtne eristada olukordi, kus apelleerimine kultuurilistele väärtustele ja mitmekesisuse säilitamisele on põhjendatud, olukordadest, mille puhul soovitakse nende lipu all kindlustada oma põhjendamatuid privileege. Siinkohal on oluline teadvustada, et ükski kultuur ei arene geneetilise ettekirjutuse alusel – väärtuseid, tavasid ja seaduseid loovad, praktiseerivad ja viivad ellu õppimisvõimelised inimesed.

Liberté, égalité, fraternité” ei juhtu iseenesest. Eliidil pole kombeks vähempriviligeerituile vabast tahtest õigusi jagada. Järeleandmine neile põhimõtetele on pigem peavoolukultuurile vastu astuvate rõhutute töö tulemus, neile toeks filosoofide, teoreetikute ja õpetlaste intellektuaalsed alustekstid. (Siinkohal on loomaõiguslusega lood teised:  loomad ise ei ole võimelised õiguslike argumentide põhjal midagi nõudma. Sama kehtib ka laste ja paljude teiste vähepriviligeeritud gruppide kohta, kelle ainus valik võitluses õiguste tagamiseks on toetuda professionaalsetele esindajatele.)

Et mitte asuda uuesti ratast leiutama, peaksime loomaõiguste diskussiooni kaasama ja vajadusel selle heaks kohandama samu argumente, mida on kasutatud inimõiguste kehtestamiseks peetud võitluses. Selle kogemuse põhjal saaksime vaadelda liikumise sotsioloogilisi ja majanduslikke lisaaspekte, nii õnnestumiste tegureid kui programmi aeglustavaid faktoreid, mis annab meile võimaluse  looma- ja ka inimõigusliikumistega seotud riske ja võimalusi lähemalt uurida.

Anne Peters

Sündinud 1964. aastal. Heidelbergis asuva Max Planck’i-nimelise Võrdleva Avaliku Korra ja Rahvusvahelise Seaduse Instituudi direktor. 2012-2013 töötas Berliini Teaduste Instituudis. Üks tema põhilisi uurimisalasid on rahvusvaheline loomaõigus.

Tõlkinud Lea Soorsk

[i] A Well Fed World nimelise toiduabiorganisatsiooni andmetel on see arv 700 miljardit looma aastas. Iga tunni jooksul tapetakse enam kui 6 miljonit looma.

[ii] Siin välja toodud arv on võrdlemisi optimistlik. Meredest püütud kalade ja teiste mereloomade tegelikku arvu ei tea keegi, suuresti tänu statistika puudumisele röövkalapüügi ulatuse kohta. FAO andmetel püütakse igal aastal maailma meredest ametlikult 150 miljonit tonni kalu ehk arvestuslikult 970-2700 miljardit isendit.

[iii] Eestis on olukord teine: erinevate uuringute järgi kulutab keskmine eesti majapidamine kogu sissetulekust toidule 22% (Swedbanki uuring aastal 2013) – 27% (statistikaamet aastal 2012).

[iv] Esimese riigina maailmas otsutas sel aastal Saksamaa tibude „homogeniseerimise“ keelustada ning praktika lõpetatakse seal aastaks 2017.

Liberté, égalité, animalité
Tagged on: