Kui mulle hiljutisel Ted Turneri juhitud heategevusüritusel, millel New Yorgis osalesin (ei, ma pole doonor – olime kutsutud sinna ajakirjanikena) piisonilihast burgerit pakuti, siis keeldusin sellest viisakalt. Kuid ma ei suutnud vastu panna tahtmisele serveerijale silma pilgutada ja teravmeelselt öelda, et keeldusin vaid põhjusel, et mu kõht oli täis, kuna olin teel sinna söönud koeralihast burgerit.

Samas on naljakas, kuidas sotsiaalsed ja keskkondlikud muutused toimivad. Halbu uudiseid liha kohta on ajakirjanduses ja raamatutes korrutatud juba mitu kümnendit (ainuke uus uudis on, et oleme nüüdseks avastanud, et see tööstus soojendab ka maakera). Jim Masoni raamatut „Loomavabrikud” (Three Rivers Press), mis on kirjutatud koos Peter Singeriga ja avaldatud 1980. aastal, võiks praegu ilma suurema ajakohastamiseta uuesti avaldada. Mason reisis koos fotograafist sõbraga umbes 10 000 miili ümber Põhja-Ameerika, jäädvustades vabrikufarmide kohutavaid tingimusi ja selle tööstuse mõju meie tervisele, keskkonnale, maailma näljaprobleemidele ja loomade heaolule.

Kui raamat välja tuli, ei tahtnud ajakirjandus sellest midagi kuulda. Raamatust ei tahtnud kuulda ka enamik keskkonna-alaseid rühmitusi ja isegi mitmed loomakaitse organisatsioonid, mis olid rahul oma keskendumisega kassipoegadele, kutsikatele ja karismaatilisele metsikule loodusele, millega koguti palju raha ja müüdi palju seinakalendreid.

Peter Singeri algeline üksiküritus, „Loomade vabastamine” (Harper Perennial), mis avaldati viis aastat varem, 1975. aastal, rõhutas sama teemat, nagu on sellest ajast alates teinud mitmed teisedki raamatud – aga ikkagi süüakse paljudel keskkonna-teemalistel heategevusüritustel lõunasöögiks siiamaani praadi ja kanaliha.

Keskkonnaaktivistid, kes seisavad sellel alal muutusele vastu, peavad aru saama, et täpselt nii reageerib ülejäänud maailm sellele, kui sunnime inimesi oma käskudega korralikult prügi sorteerima, kraanivett pudeliveele eelistama, sõitmiseks hübriidautot (või bussi või jalgratast) valima, hõõglampe kompaktsete säästulampidega asendama või mõlemat (ümbertöödeldud) paberi poolt kasutama. Alati pole lihtne muutusi teha elustiili harjumustes, mis nii sügavale on juurdunud. Kuid kui mõned meist on lahinguväljal ja käivad maailmale peale, et nii teha, tuleb meil vaadata oma halbadele valikutele ja teha seda, mida alati teistel teha palume: muutuda.

Ma ei usu niinimetatud piisoniburgerite lubadust ega isegi mitte pooleliolevaid orgaanilise, rohutoidu ja „vabakasvatusega” seotud pingutusi, et lihatööstust säästvamaks muuta. Pingutused loomade väikestest puuridest ja sulgudest välja saamiseks on kiiduväärt, kuna need püüavad vähendada nende tunnetusvõimeliste olendite kannatusi, mida nad külmaverelise efektiivsusega kasumit taotleva tööstuse raudse rusika all taluma peavad.

Ja muidugi on loomi süües parem süüa neid, keda pole antibiootikume täis pumbatud või kasvatatud ebatervislikes tingimustes.

Kuid on naiivne arvata, et lihatööstust annab tagasi muuta idüllilisteks, maalilisteks vanaaegseteks farmideks, kus loomad tervena ja ravimivabana ringi liiguvad, tootes toitu inimeste ja keskkonna kasuks. Selline ärimudel võib töötada väikestes inimasustustes, kuid see on parimal juhul elitaarseks lähenemiseks, mis sobiks ainult rikastele ja millest jääks väheks enam kui 6,5 miljardi inimese jaoks. Kui lihatööstus seda siiski püüab, areneb see lihtsalt tagasi sellisele kujule nagu praegu.

– Doug Moss

Allikas: http://www.emagazin e.com/view/ ?4251

Lehm elutoas