Albert. Ühe põrsa lugu.

albert1

Kui ma esimest korda Albertit kohtasin, oli ta lühikese nööriga posti külge seotud ja ootas oma tapmist. Kuna teda oli kogu aeg halvasti koheldud, kartis ta inimesi nii kohutavalt, et ta kägistas ennast, et minust eemale saada, hirm silmis kisendamas. Tal ei olnud aimugi, et teda aitan. Keegi ei olnud teda kunagi aidanud. Kui viisime ta kiiruga veterinaari juurde, selgus seal, et ta on vanem kui tema kaalu järgi arvata võis. Ta oleks pidanud kaaluma 113 kg, aga kaalus vaid hädised 33 kg.

Varjupaiga uue liikmena elas Albert suures hirmus ja kurbuses. Ta jooksis hirmunult eemale, kui keegi talle lähenes. Ma proovisin kostitada teda igasuguste maiustustega, et talle märku anda, et pakun häid asju.

Albert ei söönud õunu, viinamarju, banaane, küpsiseid, pähklivõiga leibasid. Ta sülitas välja kõik, mis talle pakkusin. Ta sõi vaevu ka tervislikku sigade toitu. Kuidas ma küll temaga kontakti saaksin?

Ühel päeval oli mul spagette üle jäänud ja pakkusin talle neid, oodates jällegi keeldumist. Minu üllatuseks ta võttis suutäie, silmis tekkis vilksatus, ja ta sõi need ära! Jah! Ma avastasin maagia … Spagetid!

Tegin oma uuele sõbrale iga päev spagette ja iga päev võttis ta kogu oma julguse kokku, et mulle läheneda, kui ma istudes vaatasin, kuidas ta oma lemmikrooga sööb. Peagi avastasin, et tavalist pastat ta ei söö. See pidi olema koos kastmega ja kõige parem oli see koos sojatükikestega.

Albert pidi olema kuus nädalat karantiinis, teistest sigadest eraldi, ja päev, mil ta kolis elama koos teiste sigadega, oli päev, mis jääb igaveseks mu südamesse.

Albert jooksis suure rõõmuga teistele ennast tutvustama, tantsiskles ja hüples. Kui keha suudaks naeratada, siis tema keha seda tegi.

Kui teda kutsun, tuleb Albert joostes täis rõõmu ja ootusärevust. Tema minevik on peagi hägune mälestus. Temast saab siin suur siga, kes on sõpradest ümbritsetud. Nüüd ta teab, et inimesed võivad olla sõbrad, kes toovad maiustusi ja sügavad teda kõhu alt.

Loo autor on varjupaiga asutaja ja omanik Judy

Lugu lehelt: http://www.pigspeace.org/stories/albert.html (sigade varjupaik nimega „Pigs Peace Sanctuary”)

Tõlkinud: Ireene Viktor

 

 

 

 

Albert. Ühe põrsa lugu.