arconferenceNeljandal novembril toimus Tallinna Õpetajate Majas juba mitmendat aastat korraldatud loomaõiguste konverents, kus astusid üles mitmed aktivistid, akadeemikud, filosoofid ja loomaõiguslased nii Eestist kui välismaalt.

Konverentsi esimese poole ettekanded olid inglise keeles ning peaesinejaks Ameerika aktivist-filosoof Lisa Kemmerer, kes kõneles ökofeminismist ja sellest, kuidas meedia naisi ja loomi omavahel kõrvutab. Kemmereri loengus oli palju viiteid feminsimi ja loomaõigusluse vahelistele paralleelidele ning lõpus ta rõhutas, et veganid peaksid olema feministid ja vastupidi. Ettekandest võis välja noppida palju sellist informatsiooni, mis ühiskonna ning meid ümbritseva meediakeskkonna kohta silmaringi võiks avardada. Lõppude lõpuks on ju loomade õigused ka inimeste õigused.

Edukatest loomatsirkuste vastastest kampaaniatest rääkis Aivars Andersons, kelle organiseeritud protestid ja vastuseisud on viinud Läti tänaseks päevaks sellesse punkti, kus riigis loomadega tsirkusi enam vastu ei võeta – eesmärk, mis peaks olema paljudel riikidel, ka Eestil, silme ees. Noormehe entusiastlik toon ning ettekannet illustreerivad naeruturtsatused panid saali nii mõnigi kord itsitama. Võib-olla sellisel moel peaksimegi lähenema asjadele, mille eest võitleme?

Elisa Aaltola, Soome loomaõigusaktivist ja filosoof, tegi kõikidele veganitele ja loomakaitsjatele ettepaneku rääkida maailma parandavatest eluviisidest pigem positiivse ja julgustava noodiga, et tekitada kuulajas süütunnet. Loomaõiguslike eesmärkide seisukohast on süütunde tekitamine justkui viis, kuidas jõuda muutusteni, kuid kui lõpliku emotsioonina domineerib häbi, siis võib tulemus olla vastupidine. Häbi tekitab inimestes vastuseisu ning muudab nende suhtumise loomaõiguslusse negatiivseks.

Muidugi ei saa mainimata jätta Tuulispää loomade varjupaika. Kes ei tahaks kogu meid ümbritseva valu keskel näha õnnelikke lehmasid (ja ma ei pea siinkohal silmas Milka šokolaadi). Piia Anttonen alustas loengut järelehüüdega oma armsale, lahkunud hobusele ning siis, kui ta lausus sõnad: “I miss him so much”, olid konverentsile teadmisi koguma tulnud külastajate silmad juba veekalkvel. Midagi tohutult siirast, armast, sooja ja südamlikku oli selles, kuidas ta tagasihoidliku kirega kõneles oma hoolealustest, et näe, see siin on härg Nunnu, see on tema sõber Jennifer, näe, siin nad on koos, lustivad ja mängivad ja nii edasi. Loomulikult ei puudunud ettekandest ka negatiivsed aspektid tema farmiloomade varjupaiga pidamise kogemustest, kuid hea kaalub halva üle, elu võidab. Seda tagasihoidlikku kirge voolas kõikide südameisse ning see tegi lumisel talvepäeval külmetanud loomahuvilistel põue alt soojaks. Muide, farmiloomade varjupaikadest rääkides, on lootust, et ka Eestisse saab tulevikus üks taoline rajatud, mõttetalgud on juba facebook’is usinasti käimas, nii et hoidkem silmad-kõrvad lahti.

Konverentsi esimesele poolele järgnes tunnipikkune lõunapaus. Koos sammuti läbi lume Niguliste kiriku parkla poole, kus VegMachine oma imeheade taimsete burgeritega kõigil kõhud täis söötis. Hiljem lisandus burgerile veel veganimuffin ja kohv, ja kõik täiesti tasuta! Oivaline!

Teine pool toimus eesti keeles ning seda alustas Kristina Mering ettekandega loomade kasutamise normaliseerimisest karusnahatööstuse näitel. Karusnahatootmine on hetkel vägagi aktuaalne teema, mis kõiki loomaõiguslasi veidi hambaid kokku suruma paneb. Kristina rääkis kenasti selgeks, mis on karusnahatööstuse sotsiaalsete süsteemide taga, et aidata meil veidigi paremini aru saada sellest, mida me muuta tahame. Karusnahaäris töötavate inimeste jaoks on looma ning temast tehtava toote vahel suur erinevus. Nad ei mõtle sellele, et nende valmistatud kasukas kunagi jooksis või hingas, lisaks on nende arvates karusloomade lühike ja julm elutsükkel loomulik – “Aga et metsas elades niikuinii ju saaksid nad ka surma…”. Kristina pani publiku ahhetama-ohhetama ja kulmu kortsutama, teda oleks tahtnud kuulata veel ja veel.

Konverentsi lõppedes said sõna ka Kadrid – Kadri Taperson ja Kadri Aavik, kellest esimesega kohtus konverentsiauditoorium Skype’i kaudu. Kadri võttis esinemisest osa oma Hiiumaa kodus arvuti taga ja rääkis  loomakaitsepoliitika kogemustest MTÜ-s Loomus, mida kujutab endast loomade eestkoste lobitöö ning milliseid samme on Eesti teinud loomatsirkuste ja karusnahatööstuste keelustamise suhtes. Kadri Aavik, sotsioloog ja loomaaktivist, üks konverentsi korraldaja-moderaator, pani üritusele ilusa punkti. Aavik kõneles loomade söömise vajaduse kinnitamisest ning sellest, kuidas veganlust kujutatakse. Sellises pidevalt halvustavas ja vaenulikus keskkonnas, millesse veganeid tihti kaardistatakse, on antud  teema äärmiselt legitiimne. Ettekandele järgnes veel lõppsõna ning oligi selleks aastaks kõik.

Ehk mida sellelt viis tundi kestnud loengult siis  lõpuks õppida võis? Kõik päevakavasse esile kerkinud teemad on ju pikemat aega lahti harutatud, analüüsitud, korrigeeritud, võetud sajaks tükiks, et need siis hiljem uuesti, teistmoodi ja veidi paremini kokku panna?

Mina õppisin vabadust. Vabadust olla ja teha asju omamoodi, muutes, arendades, plaasterdades ükshaaval maailma pragusid ja tundes sellest täitumist. Õppisin seda, et mu hirmud on vajalikud. Hiljem Raekoja platsilt bussi peale joostes hõljus mu peas palju vahel argimurede sekka kaduvaid küsimusi – kas ma teen piisavalt? Kas ma aitan kellelgi ellu jääda? Kas ma veedan iga päeva enda elust tehes kõik, mis võimalik, et ükski olend ega ilus Maa, millel saan oma sammud seada, minu tegude pärast ei kannataks? Just needsamad loengud ja inspireerivad inimesed, keda terve päev kuulasin, panid mu veenid pulbitsema kirest kedagi aidata, teha, luua, muuta. Mu käed ei jõua enam tühjalt ja tegevusetult süles lebada, mu suu tahab rääkida, mõtted  lennata, silmad naerda ja nutta. Loomade vabadus on inimeste vabadus.

Aitäh kõikidele korraldajatele ning toetajatele ning ma loodan, et selliste ürituste aset leidmine teeb meid kõiki paremateks inimesteks. Ootan juba järgmist!

Elisabeth Kaukonen

 

 

Loomaõigused – kuidas ja miks? Muljed loomaõiguste konverentsilt