kassikarusnahk

Mõnda aega tagasi tekitas meedias furoori oksjoniportaali Osta.ee kuulutus, kus pakuti müügiks kassinahka. Loomade heaolu probleemid lemmikloomakaubanduses on üldsusele juba mõnda aega teada, kuid uudis kassi karusnaha müümisest tuli paljudele šokina. Euroopa Liidu määruse nr 1523/2007  kohaselt on Eesti Vabariigis keelatud nii kassi ja koera karusnahkade müük, import kui ka eksport. Müügil oleva naha sai endale soetada vaid 10 sendi eest, mis on pea olematu summa võrreldes näiteks naaritsanaha hinnaga. Küsimus on aga pigem selles, kas kassinaha kuulutus ärritas inimesi, kuna ta rikkus ilmselt suuremale osale tundmatut määrust, või rikkus ta hoopis inimeste eetikanorme?

Ajal, mil karusnaha keelustamise nõudmine loomaõiguslaste poolt on meie ühiskonnas suurt poleemikat tekitanud, on inimeste reaktsioonid antud kuulutusele olnud äärmiselt iroonilised. Alles hiljuti viis ettevõte Tallinna Rätsepad ja Karusnaha Meistrid oma facebook’i lehel läbi küsitluse, et selgitada välja Eestis elavate inimeste suhtumist karusnahka. Muidugi ei saa karusnahksete toodete kodulehel läbi viidud küsitlust kuidagi objektiivseks nimetada, mistõttu pole üllatav, et enam kui pooled vastanutest suhtusid karusnahka pooldavalt. Enamasti toodi ettekäändeks eesti külm kliima.

Ilmselt ei ole nüüdseks enam kellelegi üllatus, et tänapäeva karusloomakasvatus on julm äri ning et kasuka valmistamiseks peavad loomad surema. Enamasti pole tegu loomadega, kes on eelneva elu õnnelikult metsas ringi jooksnud ja kelle hukkamine toimuks kiiresti ja valutult nagu armastatakse ette kujutada. Karuslooma nimi juba viitab, et neid loomi kasvatakse kunstlikus elukeskkonnas vaid ühe eesmärgiga – neid piisavalt kaua elus hoida, et saaks võimalikult kvaliteetse naha. Iga inimene, kes on kunagi kokku puutunud naaritsate, rebaste või tuhkrutega teab, et tegu on aktiivsete ja mänguhimuliste loomadega, kellele elu vangistuses mõjub traumeerivalt. Erinevalt kassidest ja koertest ei mõju aga metsloomade (mis on õigem termin kui “karusloom”) pildid karusloomafarmides inimestele sama intensiivsusega kui  näiteks koerte ja kasside, sest eelkõige tuntakse kaasa “nunnudele” elusolenditele.

Liikudes tagasi kassinaha müügikuulutuse juurde – mis meid selle juures täpsemalt häirib? Esiteks see, et kassi oleme me harjunud nägema inimese koduloomana. Pole mingi saladus, et on inimesi, kelle jaoks internetist kassipiltide vaatamine on järjepidev lõõgastav tegevus: kassipildid on naljakad ja armsad! Kellelegi ei meeldi mõte kassist, kellele lastakse päraku kaudu elektrit kerre, et teda seejärel nülgida. Ettekujutuspilt sellest, kuidas kassi surnuks pekstakse on õõvastav, samamoodi nagu hiljem prügimäele visatud nahata kassikorjus tundub eriti võigas! Tegelikult toodetakse ja müüakse selliseid ”kassinahku” Eestis tuhandete viisi ja seda täiesti legaalselt. Tegemist on küll hoopis naaritsate ja rebaste nahkadega, kuid oma võimelt kannatada valu ja soovilt elada head elu ei erine nad kassidest praktiliselt mitte kuidagi. Nende kannatusi on aga paljud nõus aktsepteerima, kandes karusnahka. On veider, et naaritsanahast müts tundub paljudele luksusena, kassinahast peakate aga jälgi, ebainimliku ja võõrastavana.

Mis on skandaalse kassikarusnaha müügikuulutuse taga?