Veganism hõlmab endas üksnes taimse toidu söömist, s.t et ei tarbita absoluutselt ühtki igapäevast loomset produkti (liha, piim, juust, muna jne), aga ka putukaid ega nende saadusi. Putukate (kes kuuluvad lülijalgsete hõimkonda, kuhu omakorda kuulub üle 80% loomaliikidest) saaduste alla läheb näiteks mesi ning kilptäide uhmerdamisel saadud toiduvärv karmiin. Siinkohal kerkib üles küsimus: kas imetaja ja mesilane alluvad samadele moraalsetele alustele? Eetilisest seisukohast peamiseks teelahkmeks on kindel alus: kas loomal on teadvus? Teadvuse all mõistetakse “tavaliselt vaimuseisundite, näiteks mõtete, emotsioonide, tajumuste ja mälestuste omamist ja tundmist. Teadvus on mentaalne (vaimne) representatsioon väliskeskkonnast ja organismi siseseisundist, kus taju, mõtlemise ja tahte vormis toimub vastuvõetava informatsiooni töötlemine – kategoriseerimine, arutlemine, kogemuse üldistamine, tegevuse eesmärgipärane kavandamine ja tähelepanu tahteline suunamine.”. Kuidas selgeks teha, kellel on teadvus? Tuvastamiseks kasutatakse kolme indikaatorit: a) inimesega ühised anatoomilised ja füsioloogilised sarnasused, b) inimesega ühised biheivioristlikud ehk käitumuslikud sarnasused teatud olukordades, c) inimesega ühine evolutsiooniline ajalugu. Harilikult alluvad nendele kriteeriumitele vertebraadid ehk selgroogsed. Hetkel on küsitavuse all koorikloomad, merekarbid ja osa selgrootuid.

Eetika lähtepunktiks võtsin Peter Singeri 1975. aastal ilmunud teose “Animal Liberation”. Peter Singer on oma loomuselt ja vaadetelt utilitarist. Utilitarismi põhiprintsiipe on, et kõikvõimalike asjade ja tegude väärtus seisneb nende kasulikkuses inimesele. Kuid hüve peab olema võrdeline kannatuste tekitamisega. Singer lähtubki kogu oma töös sellest, vastandades ennast läbi teose peamiselt intensiivfarmindusele.

Singeri lähtub järgnevatest ideedest:
a) teiste elusolendite huve tuleb arvestada vastavalt sellele, kas nad on võimelised tundma valu;
b) huvide võrdse arvestamise printsiip: tegude sooritamisel peab võtma arvesse kõikide huvisid, keda mingisugune otsus puudutab – kirjeldatud tees on Singeri peamisi postulaate. Näiteks võib tuua Prantsusmaal populaarse delikatessi foie grass (“rasvane maks”): pardi või hane sundtoitumine, mille tulemusel looma maks paisub mitmeid kordi. Selle jaoks lükatakse toru loomade kõrri, et suurtes kogustes vilja pressida makku, ning päeva jooksul korratakse tegevust mitmeid kordi. Lõppude lõpuks lindude maksad paisuvad normaalsest kuni kümme korda suuremaks. Ütlemata tekitab nimetatud tegevus metsikult valu ja erinevaid terviseprobleeme. Singer esitab küsimuse: kas loomadele tekitatud valu kaalub üle ühekordse maitseelamuse? Kas maitseelamuse pärast võib vaadata loomade huvidest mööda?
c) see toobki Singeri poolt populariseeritud termini liigirassisimi ehk spetsisismi juurde. Liigirassism võrdsustatakse näiteks rassisimi ja seksismiga. Kuna mingisugune erinevus annab väidetavalt õiguse teiste huvidest mööda vaadata: mustanahalisus rassismi puhul, sugu seksismi puhul ja liik liigirassismi puhul. Palju kasutatakse väidet, et inimesed on kõige arukam liik, seega on meil õigus loomi oma tarbeks vastavalt äranägemisele kasutada. Kuid gepard on kõige kiirem loom, kas teda siis võib lähtudest jooksukiirusest pidada teistest liikidest ülemaks?

Ja kuna Singer on utilitarist, siis see on ka peamine faktor, miks ta valjuhäälselt on loomafarmide vastu: kas hüve on üle loomadele tekitatud valust? Nt kas loomalihast tehtud lõunasöök on suurema väärtusega kui kuude pikkused kannatused? Siin on muidugi paslik tõmmata paralleele veganismiga: kumb rohkem kannatusi tekitab, kas veganism või omnivoorlus?

Järgmine filosoof on Tom Regan, kes tõstatab loomade õiguste teema. Et neil peaks olema sarnased õigused inimestega (õigus elule, vabadusele, ekspluateerimise vabale elule jne). Kuid ta ei annaks kõikidele võrdseid õiguseid, ta annaks nendele, kes on oma elu subjektid. Regan toetub järgmisele Immanuel Kanti eesmärgi printsiibile: tegutse nii, et sa kohtleksid iseend ning teisi inimesi mitte ainult vahendina, vaid ühtlasi ka kui eesmärki. Selle maksiimi mõte on, et inimesed pole objektid või vahendid mingite (ühiste) eesmärkide saavutamiseks. Alati tuleb nii ennast kui ka teisi inimesi kohelda kui tingimusteta väärtuslikke. Kant kasutab inimese pseudonüümina väljendit ratsionaalne olend. Regan tõmbab ratsionaalse olendi ja elu subjekti vahele võrdusmärgi.

Kes on elu subjekt?
Kriteerium olla elu subjekt “on palju enamat kui lihtsalt elus olemine või lihtsalt teadvuse omamine. Indiviidid on elu subjektid, kui neil on uskumused ja ihad, taju ehk tegelikkuse meeleline tunnetamine, mälu ja tuleviku tunnetamine, kaasaarvatud enda tuleviku. Emotsioonidel rajanev elu, kus on võimalik tunda nii valu kui ka positiivseid kogemusi. Eesmärkidest lähtuv elu, püüeldakse millegi poole, kuna selline on tahtmine.”. Sellest lähtuvalt ei saa ka teatud loomaliike kohelda kui vahendeid, vaid neid peab väärtustama kui indiviide, inimestel pole õigus loomi ekspluateerida kui vahendeid oma eesmärkide elluviimiseks.

Reganit ja Singerit ühendab ühine mõtteviis loomadest ja inimestest: neis esineb teatud hierarhia ehk inimesed on moraalselt kõrgemal kui loomad. Regan ja Singer omistavad inimestele suurema perspektiivitunnetuse, inimestel on unistused ja mõtted tulevikku suunatud. Inimestel on laiem kontseptuaalne mõtlemine, meie positiivsete ja negatiivsete mõjutajate spekter on laiem. Näiteks Eestis olevat rebast ei suuda mitte mingit moodi mõjutada tegevused Lõuna-Ameerikas. Kuid Eesti inimesele võib suuri hingepiinu tekitada vihmametsade raied. Inimene mõtleb tulevikku, mitmeid aastaid ettepoole, ning näeb nende mõju maakerale, jäädes alatasa muretsema oleviku kui ka mineviku ees. Rebasele nii suur kontseptuaalne mõtlemine omaks ei osutu. Samas on jälle positiivse emotsiooni esile kutsuda Lõuna-Ameerika tegevus: keegi võitleb raiete vastu, andes lootust Eesti inimesele, et tulevik polegi nii tume jne.

Kolmandaks on mõjutanud veganismi eetilisi aluseid Gary Francione, kes lähtub abolitsionistlikust vaatest. Abolitsionism on liikumine, mis taotleb orjanduse kaotamist
Francione leiab, et teadvust omavatel loomadel on õigus olla juriidiliselt mitte kellegi omandiks. Hetkel on loomad omand nii seadustest kui ka sotsiaalselt lähtuvalt, kuid see tähendab, et neil pole õigusi. Kas inimese ostetud toolil või televiisoril on õigused? Kas omandi õigused saavad olla omaniku õigustest üle? Ilmselt ei saa, tekib konflikt. Seega enne tuleb loomad vabastada omandi staatusest ning pakkuda neile juriidilised õigused (vabadusele, elule, ekspluateerimise vabale elule jne). Aga tema kohaldaks neid õigusi kõikidele teadvust omavatele loomadele, mitte ainult Regani definitsooni kohaselt neile, kes on väärtuslikud, vaid absoluutselt kõikidele peab laiendama samu moraalseid aluseid.

Francione vaidleb siin kindlameelselt Regani ja Singeri vastu. Esiteks Regani vastu kuna ta lahterdab loomi hierarhia sarnaselt, vastavalt sellele missuguseid kognitiivseid või intellektuaalseid omadusi loom omab, et saada osa mingisugusest moraalsest kogukonnast.
Singeri vastu astub ta valjuhäälsemini, kuna Singer ei näe nii väga eetilist vastuolu loomade tapmises, vaid kuidas neid koheldakse. Singer ei poolda tapmist, kuid tema arvates omab liha luksuskauba staatust, mis tähendab, et kui tarbida, siis peab seda tegema läbi nii väheste kannatuste kui võimalik. Kuna siin kehtib utilitaristlik vaade: kui loom on terve elu saanud elada n-ö hästi, siis kiiresti tappes ei tekita see loomale suurtes kogustes valu. Singeri vaateid on kutsutud ka new welfarism’iks. New welfarism on kasvav norm loomade heaks tegelevates liikumistes. New welfarism taotleb igasuguste loomade ekspluateerimise lõpetamist. Või vähemasti kahandada nii palju kui võimalik kannatusi, mida tekitatakse ära kasutamisega. Seda iseloomustab step-by-step lähenemine, et suurt rõhku pannakse järk-järgulise loomade heaolu parandamisele, mitte ei olda resoluutselt ekspluateerimise vastu. See on ka peamine vastuolu: kui ühelt poolt aidatakse loomade olukorra parandamisele, siis tegelikult aidatakse kaasa loomade staatuse kui orjade kinnitamisele. Teine probleem new welfrarism’is on, et tegeletakse üksikkampaaniatega, nt vabakasvatusmunade propageerimisega, mis annab justkui signaali, et moraalne probleem saab tingimuste parandamisega lahendatud.

Paljud veganid asuvad vaadetelt abolitsionismi leeris. Loomad on indiviidid, kelle huve tuleb arvestada ning kelle õigusi peab austama. Moraalsete olenditena meil ei ole õigus neist mööda vaadata.

Artikli autor: Rando Liiva

Sissejuhatus veganismi eetikasse