Uudis tulekahjust Manchesteri koerte varjupaigas oli südantlõhestav. Ei ole raske ette kujutada, mida need koerad pidid läbi elama – südamed puperdamas, tundes paanikat ja meeleheidet, kui varjupaiga asukad üksteise järel üha vaiksemaks ja vaiksemaks muutusid, sest vingusuits võttis nende pisikeste kehade üle võimust. Kuuskümmend ebaõiglaselt kaotatud elu ühendas inimesi kurbuses.

Üldsuse tagasiside heldete korjanduste näol võis küll pakkuda mingil määral lohutust, parandades varjupaigas elavate ja tulevikus abivajavate koerte elutingimusi, kuid ei ole olemas summat, mis tooks tagasi kaotatud loomade elud.

Kuid selles loos on midagi enamat kui koerte elude kaotus. See paljastab meie silmakirjalikkuse. Nädal aega varem toimus tulekahju Andoveris, kus hukkus terve sigade perekond. Iga siga koges täpselt sama palju hirmu ja meeleheidet nagu Manchesteri koerad. Kuid mingil põhjusel ei tekitanud see juhtum ühiskonnas poleemikat. Võrreldes Manchesteri juhtumiga, puudus sel korral avalik huvi ja diskussioon sigade perekonna hukkumise kohta.

Mis võiks olla selle põhjuseks? Kas lihtsalt ühekordne juhtum, mis ei sattunud massimeedia huviorbiiti? Sarnased õnnetusjuhtumid farmiloomadega ei ole haruldased. Aprillis hukkus tulekahjus Põhja-Iirimaal 2 500 siga ning alles hiljuti sai õnnetult surma 500 000 kana Venemaal toimunud farmipõlengus.

Eelpool mainitud lugusid farmiloomadega käsitletakse tavaliselt väga erinevalt võrreldes Manchesteri loos toimunuga. Erinevus seisneb selles, et farmiloomadega seotud juhtumites rõhutakse enamasti kinnisvara hävingule, mitte aga tragöödias hukkunud loomadele. Kas suudaksite ette kujutada inimeste reaktsiooni, kui tulekahjust koerte varjupaigas oleks räägitud ülal mainitud põhimõtte alusel? Inimestes tekitas suurt pahameelt Jack P. Shepherdi tehtud nali koerte aadressil, kuid samas mitte kellelgi ei pilkunud isegi silm, kui Põhja-Iirimaa tulekahju sündmusi seostati massimõrvaga. See ongi probleem. Farmiloomadega seonduv tragöödia ei too enamikes inimestes esile selliseid emotsionaalseid tundeid ja reaktsioone nagu loomade puhul, keda näeme lemmikloomadena. Kas selleks on head põhjust? Mis on nii erinevat koerte ja sigade vahel, et ühe liigi surm võib põhjustada massilise kurbuse, samal ajal kui teise liigi surm vaevu inimeste teadvusesse jõuab?
Kui soovime olla enda vastu täiesti ausad, siis peame tunnistama, et tegelikkuses ei ole suurt vahet ei koertel, kanadel ega sigadel. Kõik nad kannatavad, hindavad oma elu ja ei soovi surra. Philip Wollen on öelnud oma tuntuimas kõnes, “Nende võimes tunda valu ja hirmu on siga on koer on karu on poiss”. Ilmselgelt on Wollenil õigus; põhjused, miks armastame ühte ja oleme võimelised sööma teist, on juhuslikud.

Teema on veelgi teravam, kui tõdeme, et loomsete ainete ja toodete vajalikkus täisväärtuslikuks ja tervislikuks eluks ei ole tänapäeval enam vaidlusküsimuseks. Ühinenud Rahvaste Organisatsioon (ÜRO) kutsub inimesi üles üha enam loobuma liha- ja piimatoodetest. Lisaks rõhutavad Inglismaa, Ameerika Ühendriikide ja Kanada terviseorganisatsioonid, et hästi planeeritud taimetoitlus ja veganlus võimaldab inimestel, sõltumata vanusest, elada tervislikult. Teades, et meil ei ole vajadust kasutada ja tappa loomi toiduks, tekib küsimus, miks me ikkagi seda teeme? Miks põhjustab farmiloomade traagiline surm vähem kurbust ja ühiskonna vastukaja, kui samal viisil hukkunud lemmikloomade oma?

Analüüsides erinevaid juhtumeid on selge, et paljud inimesed ei pea õigeks loomade tarbetut tapmist. Me teame, et loomade kasutamine ei ole eluks vajalik. Seega, kas ei oleks juba aeg endalt küsida, miks me ikkagi teatud liiki loomi armastame ja teisi tapame? On inimesi, kes on arvamusel, et loomsed tooted maitsevad hästi, et niimoodi on alati elatud, et see on traditsiooniline ning et teisiti ei olegi võimalik. Mõistan selliseid reaktsioone, sest oli aeg, mil mõtlesin ise samamoodi. Aga kas need ülal loetletud põhjused on piisavad selleks, et jätkata loomade tapmist? Sügavalt järele mõeldes on kaheldav, kas paljud inimesed tänapäeval sellega nõustuksid.

Ühesõnaga seisame teelahkmel. Kui me usume, et loomade tarbetu tapmine on vale ja teame, et loomade kasutamine ja tapmine ei ole eluks vajalik, siis kuidas saame seda jätkuvalt teha? Kui usume, et loomade tarbetu vigastamine ja tapmine on vale ning soovime elada kooskõlas selle veendumusega, siis ainuke võimalus on hakata veganiks, kas pole?

Artikli algallikas: http://www.huffingtonpost.co.uk/louise-mead/manchester-dogs-home-fire_b_5842572.html

Inglise keelest tõlkinud: Karoli Kesner

Tulekahju Manchesteri koerte varjupaigas ehk Kuidas me suhtume loomadesse?