Tänapäeval kasvatatakse karusloomafarmides rebaseid (hõbe-, sini- ja punarebaseid), kährikuid, minke (ameerika naaritsaid), tšintšiljasid, nutriaid, küülikuid ja teisi loomi. Üleilmselt tapetakse karusnaha saamiseks iga aasta üle 50 miljoni looma, kellest valdav enamus tuleb intensiivpidamisfarmidest.

Karusloomad peavad elama väikestes traatpuurides, kus nad saavad kõigest paar sammu edasi-tagasi liikuda. Traatvõrest puuripõrand on kõndimiseks väga ebamugav ning sellega kohanemine põhjustab tihti nt rebaste käppade väärarengut. Kuigi loomi, keda karusnahatööstuses kasvatatakse, on peetud puuritingimustes juba mitmeid põlvkondi, pole siiski tegu kodustatud loomadega. Nad on metsloomad, kellel on loomulikud instinktid: vajadus vabal ringit liikuda ja liigiomaselt käituda, nt peret luua, pesa ehitada, jahtida, territooriumi uurimida jms. Karusloomafarmide loomad neid vajadusi rahuldada ei saa.

Ebaloomulikud elutingimused tekitavad farmis elavatele loomadele stressi, vigastusi ja kannatusi, millele ei pöörata piisavalt tähelepanu. Suure hulga loomade vigastuste ravimine ning loomulikumate elutingimuste loomine on karusnahafarmidele liiga kulukas.
Mitme aastakümne jooksul on paljudes farmides üle maailma jäädvustatud ohtralt videomaterjale, mis näitavad karusloomade tegelikke elutingimusi. Karusloomafarmide eluolu on dokumenteeritud näiteks Soomes, Rootsis, Taanis, Norras, Lätis, Hispaanias, Poolas, Tšehhis, Šveitsis ja Itaalias. Kõikide riikide farmides esines vigastatud loomi ning stereotüüpset käitumist. Stereotüüpne käitumine tähendab stessist ja igavusest tingitud korduvliigutusi: puuris edasi-tagasi jooksmine, ringide või poolringide tegemine, üles-alla hüppamine või ka puuritrellide närimine ja puuripõhja kraapimine.

Kutsikad sünnivad karusloomafarmi kevadel ning juba peatselt pärast sündi eraldatakse nad oma emadest. Geeniaretuse tulemusena kasvab neil juba sügise lõpuks kasukas, mis on loomade kehadele oluliselt suurem ja põhjustab seetõttu ka raskusi liigutamisel ja üleüldist ebamugavustunnet.

Loomade tapmine toimub enamasti novembrikuus. Sõltuvalt loomaliigist kasutatakse erinevaid tapmismeetodeid: rebaste puhul elektrišokk suhu ja pärakusse; minkide puhul gaasitamine; tšintšiljade puhul kaela murdmine.