REBASED

rebane2Rebastel on maailmas väga lai leviala ja nende suurus ja värvus varieeruvad geograafiliselt. Nad on aktiivsed, kavalad ning keeruka sotsiaaleluga loomad. Rebased on territoriaalsed liiguvad palju ning kaevavad urge või hõivavad teiste omi. Kasvandustes tuleb neil paraku leppida ainult metallvõrest puuriga – allapanu kaevamiseks puurides ei ole.

Looduses teevad emased rebased järglaste eest hoolitsemisel koostööd ning kutsikad õpivad kiiresti läbi mängu enda eest hoolitsema. Karusnahakasvandustes ei ole neil võimalik seda teha, sest kutsikad eraldatakse emadest ja nad kasvavad üles piiravates puurides.

Stressirohke keskkond karusnahakasvandustes põhjustab rebastes stressikäitumist ning aset võib leida isegi kannibalism – süüakse oma liigikaaslasi. Stressis loomad närivad ka iseennast. Väga levinud on ka käppade väärarengud, sest auklikul traatpõrandal ei saa rebased liikuda nagu nad looduses teeks.

Tavalisim hukkamismeetod rebastele on anaalne elektrilöök. Euroopa Liidus hukatakse karusnahakasvandustes aastas umbes 2 miljonit rebast ning väga palju kasutatakse nende karva just detailideks – kraed, äärised jne.

MINGID EHK AMEERIKA NAARITSAD

mink3Looduslikult on mingid pärit Põhja-Ameerikast, kuid karusnahakasvanduste tõttu on need loomad jõudnud võõrliigina ka Eestisse ning just see on põhjuseks, miks siinsetel aladel on loodusliku konkurentsi tulemusena kadunud euroopa naaritsad. Minkide näol on tegemist kõige levinuima loomaga, keda karusnahaks kasvatatakse; Euroopa Liidus tapetakse karusnahakasvandustes aastas umbes 30 miljonit minki. Põhiliseks surmamismeetodiks kasvandustes on gaasitamine.

Looduses on mingid üksiku eluviisiga loomad, liigne sotsiaalne kontakt teiste kasvandustes elavate minkidega põhjustab neis stressi ning looduses pikki vahemaid läbima harjunud ning äärmiselt aktiivse looma kitsastesse puuridesse surumine tekitab neis neurootilist korduskäitumist, mis väljendub näiteks edasi-tagasi kõndimises ning pidevas pea liigutamises. Igavusest võivad nad närida ka oma saba ning tekitada jäsemetele vigastusi Looduses armastavad mingid veekogude lähedal elada; tegemist pool-veeloomadega, kes on väga head ujujad ning sukeldujad. Karusnahakasvandustes puuduvad neil aga sellised loomulikud võimalused.

KÜÜLIKUD

janesKüülikud on äärmiselt sotsiaalsed loomad, kes looduses elavad suurte gruppidena ning vajavad urge. Tihti arvatakse, et nende herbivoorsete loomade näol on tegemist närilistega, kuid tegelikult mitte – eristavaks teguriks on kaks paari lõikehambaid.

Karusnahakasvandustes on nende puurid väikesed – puudub võimalus varjuda ning puudub ruum loomupärasteks hoogsateks hüpeteks ning järskudeks pööreteks. Paljad metallvõrega puurid tekitavad neis igavust ning stereotüüpset käitumist, sealhulgas pidevat puurivõrede närimist või ka enda ning teiste karva kiskumist. Pideva stressi tõttu võivad nad ka oma järeltulijaid närima hakata.

Kõige levinumaks küülikute tapmise viisiks on nende uimastamine löögiga kuklasse, millele järgneb vere välja laskmine. Kvaliteetseim karusnahk saadakse väidetavalt umbes 8. elukuul, mil ealised karvavahetused peaksid olema lõppenud. Väga levinud on küülikukarvast detailide kasutamine erinevatel esemetel.

TŠINTŠILJAD EHK VILLAKHIIRED

chinchillaNeed Lõuna-Ameerikast Andidest pärit loomad olid enne karusnaha tõttu küttimist laialt levinud mitmetes riikides.

Oma ilusa tiheda ja pehme hõbehallikat värvi karva tõttu on neid nüüdseks looduses kütitud nii palju, et liik on muutunud kriitiliselt ohustatuks. Tšintšiljade karusnahk oli hinnatud juba inkade ajal ja nüüd aretatakse neid hulgaliselt ka karusnahafarmides ja koduloomadeks müümise eesmärgil. Lisaks ohustab seda liiki ka looduslike elupaikade häving.

Looduses taimedest, puuviljadest, seemnetest ja väikstest putukatest toituva looma seedesüsteem on aretuse käigus niivõrd palju muutunud, et erinevalt oma metsikutest liigikaaslastest peab farmioludes peetavate loomade menüü olema eelkõige heina- ja jõusöödapõhine.

Liigil oleks oluline oma tiheda kasuka hooldamiseks võtta liivavanne, mida tingimused karusnahakasvandustes paraku ei luba. Tegemist on väga heade ronijate ning hüppajatega, kuid puuri kitsad tingimused neile seda loomupärast tegevust ei võimalda.

Enamus tšintšiljasid hukatakse kas kaelamurdmise või elektrilöögi abil. Ühe täispikkuses kasuka tegemiseks tapetakse umbes 100-150 tšintšiljat.

KÄHRIKUD EHK KÄHRIKKOERAD

k2hrikNeed koerlaste sugukonda kuuluvad loomad on peamiselt levinud Aasias, kuid karusnahakasvanduste tõttu on nad võõrliigina levinud ka Ida-Euroopasse. Meenutavad välimuselt küll pesukarusid, kuid ei ole nendega sugulased. Enamasti tegutsevad üksinda, eelistavad tiheda taimestikuga elupaiku, urgudesse varjumist ning alasid, mis piirnevad veega. Kasvandustes neil sellised tingimused puuduvad.

Hiinas aretatakse (?) kasvandustes ligikaudu 1,5 miljonit kährikut. Tema karmivõitu karva ei hinnata küll niivõrd ilusaks, kuid see-eest vastupidavaks ning Jaapanis kasutatakse nende karva näiteks kalligraafiliste pintslite tarbeks. Eestis kährikuid ei kasvatata, kuid nende nahast tehtud tooteid on ikkagi võimalik poodides näha.

KASSID JA KOERAD

kassjakoerKüllap tundub üllatav siit nimekirjast leida ka inimese parimaid neljajalgseid sõpru, kuid paraku nii see on. Eriti just Hiinas on see suureks kaubandusharuks – aastas aretatakse või võetakse tänavatelt ligikaudu 2 miljonit kassi ja koera, et saada karusnahka. On paljastatud juhtumeid, kus kasside ja koerte karv müüakse maha valesiltide all nii, et inimesed isegi ei tea, kelle nahka nad kannavad.

Loomi transporditakse riigisiseselt veoautodes ning väikestesse puuridesse kokkusurutult. Kitsas ruum ning selle jagamine teistega ajab loomad tihti hulluks ning kaklema, mis tekitab neile vigastusi ning lahtisi haavu. Loomad on päevi vee ja toiduta. Tapmine võib olla väga vägivaldne ning piinarikas, sest loomakaitseseadust Hiinas ei ole.